Vahel on ikka jama ka, et kolleegid blogi loevad. No kuidas ma saan siia kirjutada, et veetsin nädalavahetuse Normandias vői ühe teise päeva Versaille's, kui ma oleks selle asemel vőinud usinasti asjalikumaid asju teha. Ehh, elu on selline.

Tegelt Normandia oli hullult lahe. Pärast väsitavat Diplome de Langue'i eksamit teatati, et nüüd sőidame mere äärde. Mőtlesin, et see on mingi nali ja et mind viiakse äärmisel juhul Seine'i äärde promeneerima. Vőta näpust. Mulle oli väike travelbag kaasa pakitud ja ilma pikema jututa läks sőit lahti. Normandia on ikka hullult ilus. Rannikut ääristavad umbes 100 meetri kőrgused lubjakivi kaljud. Kusjuures lubjakivi on vaheldumisi vilgukiviga. OK, lubjakivi keemilist valemit ma tean, aga mind jälitab juba mitmendat päeva mőte, missugune on küll keemiline seos lubjakivi ja vilgukivi vahel. Kas see on samasugune nagu graniidi ja marmori vahel vői on midagi muud. Prantslased loomulikult ei teadnud. Nad ei teandud isegi seda, et lubjakivi on kaltsiumkarbonaat. Nojah, andkem neile andeks, selle eest teavad nad, kust regioonist parimat veini saab.

Niisiis matkasin terve nädalavahetuse nende kaljude otsas ja all mereääres. Tänu sellele, et meri kohe kaljudega kokku saab, et ole seal liivaranda, on ainult kiviklibune rand. Aga need kivid ei ole mingid teravad ega vastikud, vaid väiksed ja ümmargused, täpselt nagu need Kalevi merekivikeste kommid. Meri on osades kohtades kalju sisse augud teinud, nii et on moodustunud nagu kaared. Vői nagu elevandi londid. Ja siis on veel sakslaste tehtud kaevikud ja muud peitekohad ka. Lahingutest Normandias oleme me kőik kuulnud.

Olime sealses kőige popimas kuurordis Etretat's ja tőttöelda on päris hämmastav, et hoolimata sellest, et 60 aastat tagasi kőik mineeritud seal oli, nii paljud majad alles on. Juba 30ndatel oli see tähtis kuurortlinna ja see on ikka tősine villade rajoon, alla 300 ruutmeetri ühtegi villat pole. Kusjuures need ei ole seal mingid tänapäeva modernsed villad, vaid ikka sajandi algusest pärid. Tegemist oli järjekordse linnaga, mille arhitektuurilist terviklikkust mingitel moodsatel arhitektidel rikkuda ei lasta. Ehitad kas tornidega maja vői ei ehita üldse.

Eile käisin Versaille's. Tegelt käisime Arichal külas, aga lossi aedadesse jőudsime ikka ka. Hommikul kl 11 hakkas üritus pihta ja őhtul kl 9 jőudsin tagasi Pariisi. Tegelt oli ikka erakordne päev, sest nii palju veini pole ma siin oldud aja jooksul veel joonud. Midagi pole teha, aga pidutsemiseks tuleb ikka omakandi inimesed vaadata (Aricha on pärit Peterburi lähistelt). Itaallannad sobivad kah. Kui ma eelmine reede restoranis käisin ja julgesin prantslastele öelda, et minu meelest ei joo nad peaaegu üldse, vaatasid nad mind nagu pooletoobist: "5 inimese peale jőime ju ära terve pudeli veini" :P

Mu postitused on kui alkohooliku sulest. Tegelt pole see asi nii hull. Aga kui pidevalt ei harjuta, siis jälle ei jaksa teinekord kuigi pikalt. Jama kah, kui kahest klaasist vinti jääd, nagu teismeline.

Et positiivse noodiga lőpetada, siis Versaille on uskumatult suur. Nad räägivad, et kui kőik park kaasa arvata, siis pindalalt on see pea samasuur kui Pariisi linn. Täiesti vőib olla. Kanalid ja purskaevud ja veidralt pügatud puud ja ohtralt kreeka skulptuure. Kujutan ette, et kui sa ikka juba Versaille's elasid, siis ei pidanud eriti igavuse käes piinlema: iga päev tegid väikse tiiru lossipargis ja iga päev käisid kuskil erinevas kohas. Vői siis aerutasid paadiga tiigi peal (tiik on muidugi vähe öeldud, see oli rohkem nagu kanali moodi ja oma 3 kilomeetrit pikk).

LIsaks sellele, et ma enda tegemised siia blogi üles kirjutan, loen ma nii mőndagi teist blogi. On üks rühmitus, kelle blogidel on logo "Kilekott, ei aitäh". Keskkonnasőbralikkus eelkőige. Kuigi mul pole siin lehel sellist logo, olen vist kah peaaegu samasugune. Nimelt antakse siin Prantsusmaal alati, kui sa poes käid, kilekott kaasa. Mitte ainult őunakilekott, vaid ikka ise saad asjade pakkimiseks vőtta nii palju kui tahad. Kusjuures need kilekotid on siin suht väikesed. Ja kuna kőik siin mingeid kohutavaid laadungeid kogu aeg ostavad, siis on tulemus umbes päev ja 10 kilekotti. Igatahes hakkas lőpuks mind see kilekoti uputus tüütama, kuigi ma neid osavalt ka prügikastidena kasutan. Nüüd olen asjalik ja käin korraliku paberkotiga poes. Minnes vehin uljalt tühja kotiga ja tulles tirin rasket kotti järel. Ise olen rahul. On ikka popim poes käia küll Galeries Lafayette'i kotiga kui mingi koleda Championi kilekaga.

Üle pika aja kuulan Jääääre / Jääboileri plaati, mis sa mulle andsid. Eesti keeles ja puha. Pole küll veel "see tund enne keskööd", aga veider on olla ikkagi. Tahaks ühekorraga Tartu tühjadel tänavatel hängida ja ühes kohas Viljandi lähedal nii kaua laulda röökida, kui enam ühtegi laulu meelde ei tule.
"Sina said uue elu, mina elan, kui vanasti..." Pagan, lőppeks olen ju mina see, kel praegu uus elu on. Aga vőibolla on see pelgalt hull uni, mis tuleb unenäo vabrikust.

Täna oli Prantsusmaal regionaalsete valimiste esimene voor. Kusjuures mingi vahe on veel kohalike ja regionaalsete vahel, aga sellest pole ma veel aru saanud, mis need kohalikud on. Igatahes täna valitaks linnavolikogu Eesti mőttes. Ma naiivne mőtlesin, et igal pool käib hääletamine sama moodi, kui meil. Kaugelt mitte. Esiteks on siin regionaalsed valimised kahevoorulised. St esimeses voorus on valida umbes 10konna partei vahel ja teise vooru saavad edasi need, kes saavad rohkem kui 12 % häältest. Ja siis teises voorus selgub enim hääli saanute vahel, kes saab volikogus enamuse, kes mitte. Nad ütlevad, et kahe vooru mőte ongi selles, et esiteks väiksed parteid välja hääletataks ja teiseks, et need hääled, mis väiksed parteid mőnelt suurelt ära vőtsid, ikka suurele tagasi läheks. Teoreetiliselt vőit esimeses voorus ei tähenda veel enamust linnavolikogus.

Teiseks vőib siin täna veel vabalt valimisreklaami teha. Mitte küll valimisjaoskonnas endas, aga ukse taga juba vőib. Ja kolmandaks, kuidas siis hääletada. Kes Eestis kodanikukohust on täitnud, teab, et tuleb sedeli peale kastikesse kirjutada selle kandidaadi nimi, kes sulle kőige rohkem meeldib vői kes esindab seda parteid, mis sulle kőige rohkem meeldib. Sedeli paned ümbrikusse ja ümbriku lased urni. Siin valitakse samuti parteide vahel, mitte isikuid. Midagi aga kirjutada ei tule: valimisjaoskonnas selle laua peal, kust oma ümbriku saad, on kőikide parteide nimekirjad. Vőtad igast hunnikust ühe ja lähed nendega kabiini. Ja kabiinis valid ühe nendest paberitest / nimekirjadest, voldid kokku ja paned ümbrikusse. Ja siis ümbriku lased pärast urni. Kusjuures nimekirjad on trükitud parteide enda poolt, seega ei ole nad üldse mitte ühesugused. Kes on vetsupaberile trükkinud, kes läikpaberile, kellel värviline vői mustvalge. Kui tahaks, vőiks vist roosilőhnalise nimekirja ka teha. No objektiivseks seda küll nimetada ei saa. Samas muidugi on lihtsam, kui igast numbreid kirjutada.

See on ka mu meelest veider, et kui sa kaks nädalat varem ennast linnavalitsuses registreerinud pole, siis sa valida ei saa. Kui sulle ikka koju valijakaarti pole saadetud, siis valimisjaoskonda sul asja pole. Bürokraatiat ja suure venna kontrolli on siin ikka rohkem, kui meil.

Hilisőhtune viide Erlele: jah, meil on siin suvi. Eile tegin kőik oma aknad lahti, lülitasin kütte välja ja päevitasin akna peal. Nüüd nina punane.
Ja juba kolmandat päeva mu on valikud umbes sellised, et kas panna jalga plätud vői kingad ja kas vőtta kampsun kaasa vői mitte :)

Täna käisin ühe oma klassikaaslase, Alicia juures söömas. Puhastverd itaallanna. Kindel on see, et nii head lasagnet pole ma veel elus söönud. Őnneks tiramisut ei saanud ma maitsta, muidu oleks vist ennast lőhki söönud :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Alicia juures oli ka üks poiss meie klassis, Habib. Habib on tegelt 28-aastane, pärit Süüriast ja stazheerib günekoloogina. Hakkas günekoloogiks, kuna tal olid koolis alati kőige paremad hinded ja günekoloogid teenivad Süürias kőige paremini. Kes ei tea, siis Süüria on moslemiriik, kus on vőimalikud ainult kiriklikud abielud, mees vőib vőtta endale kuni 4 naist (kui ta tőendab, et tal on piisavalt raha nende ülalpidamiseks). Naiste süütus enne abielu on väga tähtis, seega nt neitsinaha "parandamine" on Habibile tulevikus üks oluline tuluallikas. Samuti nurga-abordid, sest abort ise-enesest on Süürias keelatud. Muidu on Habib Süürias nö vähemuse esindaja, sest ta on kristlane (muidu on küll riik moslemiriik, aga 10 % rahvastikust on ortodokssed kristlased). Loomulikult on Habib oma riigi üle väga uhke, sest tegemist on tsivilisatsiooni hälliga, Mesopotaamia on just see ala (Eufrati ja Tigrise vahel). Habib rääkis nii tänapäeva Süüriast, kui ka Suurest Süüriast, mis on ala ümber Süüria, mida ta kőike loomulikult enda omaks peab. Tőttöelda osa Suurest Süüriast moodustab ka tänapäeva Iisrael. Ja just seetőttu on Habib juutide peale väga kuri: mis rahvas see selline on, kes tuli meie maale, vőttis meie keele, kultuuri ja őigussüsteemi ja nüüd peab ennast "őigeks meheks". Meie tagasihoidlikud selgitused, et kogu see segadus Iisraeli ja tema naabrite vahel on ju pőhjustatud Teise Maailmasőja järgselt lepingust Euroopa riikide ja USA vahel, millega juutidele just selline maa-ala elamiseks anti, teda kuigivőrd ei kőigutanud. Habib on isegi nii radikaalne, et väitis, et talle Hitler meeldib, kuna ta tappis nii palju juute ära.

Krt, sellist sallimatust polnud ma veel elus näinud. See, et venelased Eesti 50ks aastaks okupeerisid, ei pane mind venelasi vihkama. Kőik vene tüdrukud mu klassides on väga toredad olnud ja mul pole pähegi tulnud, et neisse mingi eelarvamusega suhtuda. Habib väitis veel, et ega tegelikult sakslased ka armastavad veel praegugi Hitlerit, kuigi nad ei vői seda kőva häälega öelda. Saksa tüdruk läks selle peale ikka täiesti endast välja. Kuidas saab väita, et tegelikult kőik saksased armastasid Hitlerit ja kogu Nőukogude Liit armastas Stalinit ja Itaalia Mussolinit, kui sa pole iial näinud neid repressioone, mis toimusid.

Kusjuures Habib ise on veel ristiusku, seega Iisrael peaks nagu selle usu häll ja püha koht olema. Uskumatu. Kuidas saab tänapäeval öelda, et ma vihkan kőiki juute ja soovin, et nad maa pealt kaoksid. OK, ma pole mingi eriline juutide armastaja ja olen esimene arvama, et nad on ise paljuski selles süüdi, mis praegu Iisraelis toimub, aga ma ei vihka selle pärast rahvust kui sellist. Konkreetset isikut ei saa vihata pelgalt tema rahvuse pärast. Lőpuks ei ole me ju süüdi selles, kuhu riiki ja missuguse verega me sünnime.

Hea, et ma ise ikka nii tolerantne olen :)

Lugesin praegu äripäevast kellegi nördinud kommentaari selle kohta, et Tartu linn ei lubanud Ülejőele kőrghoonet ehitada. Mina igatahes olen väga rahul sellega, et Tartu linnavalitsus otsustavalt mingile koledusele ei ütles. Tuleks ometi aeg, kui ka Eestis linnavalitsused oma linna tervikliku mulje eest seisma hakkavad.

Bretagnes, kus ma paar nädavahetust tagasi käisin, on nendes väikestes küla-linnades isegi see ette kirjutatud, mis värvi sa oma maja värvida vőid (enamasti vőib aint valgeks vői meresiniseks). Korruste arvust ja stiilist rääkimata. Näiteks ühes linnas (no minu jaoks on 1000 elanikku juba täitsa linn, prantslaste jaoks aga küla) on säilitatud 100 % keskaegne miljöö. Kőik filmid, kus mingi keskaegne stseen on, filmitakse seal, sest see on lihtsalt nii autentne. Uksenupud, aknaraamid, äride sildid, kőik-kőik. Kui muidu on näiteks sealsel kohalikul pangal Crecit Agricole selline rohe-punane logo, siis seal linnas oli isegi CA logo teistsugune kui muidu. St stiili sobitatud. Mul on isegi üks foto, kus ma istun seal kivist pingikese peal nagu Marianne.

Tegelt on Bretagne-l ikka hullult vedanud, et Teise Maailmasőja ajal kőiki neid väikseid külasid puruks ei pommitatud. Prantsusmaa oli peaaegu poolenisti sakslaste poolt vallutatud. Veel praegugi on Bretagnes mere ääres näha sakslaste ehitatud kahurialused, sest just see oli nende vallutuste läänepiiriks ja esimeseks piiriks ameeriklaste vastu. Aga őnneks jäi kőik ilu alles. Erandiks on muidugi kőige läänepoolsem linn Brest, mis őnnetu saatuse osaliseks sai ja praegu on ilgelt kole.

Vahel mind ikka hämmastab, et prantslased teevad nii palju asju lihtsalt "ilu pärast". Nt Quimperis, mis on u. 50 000 elanikuga linn, voolab keset linna (Prantsusaa ilusaim, nii bretoonlased ütlevad) jőgi. Üle jőe on iga 50 meetri järel väike jalakäiate sild. Mitte mingid betoonist koledused, nagu Tartus, vaid väiksed armsad ja őrnad. Säpistatud käsipuudega. Suvel pidi igal sillakäsipuul veel lillekastid ka olema. Täielik idüll :) Emane öökull :)

Üldiselt on nii, et kuna ma käin siin teistmoodi riides kui prantslannad (noh, ma käin ikka nii riides, nagu Eestiski), siis enamus arvab, et ma olen mingi ajudeta bimbo. Noh, eks ma üritan aegajalt rolli sulanduda. Aga vahel ma mőtlen ka. Ja vahel ma mőtlen, et kuidas mu vestluspartner nii rumal saab olla. Üks näide: prantslane arvab, et kahekiiruseline Euroopa ("esimene ja teine Euroopa" eesti keeles) on ikka väga hea asi, sest muidu tulevad poolakad ja lőpetavad oma igamehe vetoőigusega ühisturu toimimise üldse ära. Krt, kuidas saab üldse midagi sellist välja mőelda. Vastikud protektsionistid. Sellest ma ei räägigi, et EL-is kehtivast konsultatsiooni- ja kokkuleppe-menetlusest ei ole nad isegi mitte unes näinud.

Kusjuures ega prantslased ainsad tagurlased pole. Üks päev näitas David minu klassist oma uue passi taotlusvormi. Eestis on selleks üks lehekülg, kuhu tuleb kleepida foto ja kirjutada suurelt allkiri. Suurbritannias on seda kokku kümme lehekülge. Muuhulgas on ka allkirjakastid järgmistele isikutele: kirikuőpetaja, politseinik, saiakaupmees, kes kőik peavad kinnitama, et nad tunnevad taotlust esitavat isikut ja tunnistavad, et tema nimi on tőepoolest see, mis ta väidab olevat. See ei ole mingi nali :) Tegelt ikka päris allkirja sinna kastidesse vőtma ei pea. Lihtsalt Inglismaal on need passi taotlemise vormid vähemalt 100 aastat muutumatuna kehtinud ja 100 aastat tagasi vőis tőepoolest kohalik kirikuőpetaja tunnistada, et ta tunneb seda isikut ja et tema nimi on tőepoolest see, nagu väidetakse.

Ja et kekkamist mitte katkestada, siis nii sheffi passi, kui meie uued passid, ei ole ei Prantsusmaal ega Suurbritannias. Prantusmaa uute passide tehniline tase on praegu seal, kus meie olime 10 aastat tagasi (päriselt ka, see on samasugune kiletatud asi nagu mu vana pass oli) ja inglased on natuke popimad, pilt ja allkiri on passi prinditud. Mingit vöötkoodi vői perforeeritud fotot pole kummaski.

Go Eesti, Go!
:)

Pagan küll. Mu suurepärane süsteem, mille kaudu ma RM postkasti sain lugeda, ei tööta juba kolmandat päeva. Annab mingi imeliku teate. Ja RM it-osakond pole mu küsimusele - mure kurtmisele ka vastust saatnud. Väga huvitav.

See-eest toimuvad siin sel ja järgmisel nädalal kohalikud valimised. Kőigile valijatele saadetakse koju ümbrik, kus on kőikide parteide nimekirjad ja valimisplatvormid ära toodud. Eriti mugav ju :) Samas on mu meelest siin see kord ikka imelikumast imelikum. Erilist valikut neil prantslastel siin küll ei ole: valida on peamiselt vasakpoolsete ja vasakpoolsete vahel. Parempoolseimaks parteiks on Le Pen'i partei, aga seda ei saa valida, sest siis oled kohe fashist. Ja ülejäänud parteid on sotsailistlik partei, tööliste partei, rohelised, Chirac'i partei ja kommunistid ning käputäis väikseid pealekauba. UMP kah, mis on kőige rohkem keskfraktsiooni esindav, aga seda ei saa ka valida, sest kőigest kuu aega tagasi oli neil siin suur skandaal ja seal on kőik pätid ja vargad (mitte, et teistes parteides ausamad tüübid oleks :P). Kőigi vasakpoolsete valimisplatvorm räägib ainult sellest, et tööpuudus tuleb kaotada (täpsustamata, kuidas), koolidele tuleb rohkem raha anda, töötutele rohkem, haiglatele rohkem jne. Ühesőnaga jätkub sotsialism. Ise nad vaevlevad tööpuuduses ja ei tea kőik milles. Samas tööstuse arendamist (miks mitte vähendada ettevőtete tulumaksu, muuta riik investeeringutele atraktiivsemaks ja kőik see, mida praegu Eestis tehakse), mis ehk majanduse jälle jalule aitaks, ei toeta mitte keegi. On ikka ühiskond. Mu meelest on kőik kinni prantslaste ülbuses, nad lihtsalt ei usu, et nad ei ole enam kuigi populaarsed maailma majanduse mőttes. "Kuidas vőiks keegi prantsusmaad mitte armastada?!" Ühesőnaga, majanduse edendamiseks ei tehta mingit pingutust, arvatakse, et see toimib iseenesest.

Nad on siin selle sotsialismiga nii ära harjunud, et nad ei kujuta ettegi, et kuidagi teistmoodi ka vőiks. Näiteks töötu abiraha pidi siin esimesel aastal olema 100 % varem teenitud sissetulekust ja teisel aastal 50 %. Rääkimata sellest, et vaesuspiir 600 eurot kuus on.

Vahel ajab see mind ikka täiesti närvi, et nad nii kitsa silmavaatega siin on. Kusjuures nii palju, kui kuulnud olen, siin rahva meelsus on järgmine: ei, seekord me küll enam Chirac'i (vasakpoolsetest natuke keskele jääv) ei vali, vaat mis pärast presidendivalimisi on saanud. Nüüd valime sotsialiste vői ma ei tea keda, igatahes rohkem vasakpoolseid. Krt, kuidas nad aru ei saa, et kui süsteem (ühiskond) ei tööta, siis vana moodi jätkates ta iseenesest enam tööle ei hakka. Tuleb mingid radikaalsed muudatused ette vőtta. Aga seda ei taha siin keegi kuuldagi.

Lőpuks, mis sel Le Pen'il viga on. OK, fashist on fashist, aga seda raha, mida prantslased nendele laiskadele neegritele siin töötu abirahana maksab, ma küll välja ei käiks. Rääkimata sellest, et kaugemates äärelinnades on suured Lasnamäemoodi rajoonid, mis on mőeldud justnimelt immigrantidele ja muule lumpenile, kes ise endale eluaset soetada ei suuda (endised Alzheeria immigrandid ja nende järeltulijad, hindud ja tsurkad veel peale selle). Mőelge ise, missugused regioonid need on ja kui palju kuritegevust seal on.

Väga vihane sai :) Igatahes on tegemist isikliku arvamusega ja mingile objektiivsele tőele ülaltoodud kirjutis ei pretendeeri.

POLIITIKA
Teisipäeval olin täiesti rabatud, kuidas m?ned asjad siin ikka nii vähe saavad maksta. Nimelt käisin klassikaaslastega l?unat söömas. L?unale läksime aga ülikooli sööklasse. Kujuta ette, et üli?pilasele maksab l?una pelgalt 2.60. ja selle eest saab sooja söögi (kartulipüree ja kala v?i brokkoli ja liha) ja kolm külma asja: kas salatit, puuvilja, joguritit, kooki vmt. Ja saia anti ka k?rvale. Pagan küll, 2.60 ei ole siin ikka mingi raha. Nojah, kui ma nüüd natuke arvutan, siis 40 krooni eest saab Tallinnas ka täitsa süüa juba, aga siin on see lausa uskumatult odav. Kujutan ette, et selle taga on järjekordne sotsiaalpoliitika.

Poliitikast rääkides, märtsi l?pus tulevad siin kohalikud valimised. Aga mulle ei vaata mitte ühtegi üle-elu-suurust poliitiku portreed tänava peal vastu ja mingeid muid rumalusi ka ei tehta. Poliitikute nimed avalikustatakse linna poolt paigaldatavatel tahvlitel, mis m?nes kohas väljas on. Aga need on t?epoolest rohkem stendid ja need pandi alles vaevalt nädal aega tagasi üles. Mingit reklaamipindade ostmist ega muud taolist ma siin küll ei tähelda. Ma m?tlen, et kas see on äkki noore ja vana riigi erinevus: meil on kokku vaid kümmekond valimist olnud ja seega v?etakse sündmusest alati viimast. Siin aga on neid valimisi Suurest Prantsuse revolustisoonist saadik peetud (1789). Ok, mitte päris, aga alates 1871 (III vabariik) on küll kogu aeg demokraatia ja valimised olnud. Nii et mingid järjekordsed valimised ei koti siin kedagi. Mul ei tule praegu ühtegi prantslast meelde, kes oleks öelnud, et ta valima läheb. Muidugi, kui jälle midagi sama dramaatilist juhtuks, nagu kaks aastat tagasi Le Pen’iga, siis ikka vast mindaks valima. Enne muidugi peetaks Bastille’s sadakond miitingut ja meeleavaldust.

ILUJUTT
Tallinnas käisin ma ikka korralike juuksurite juures, kes välismaal koolitusel käivad ja muidu ka m?tlemisv?imelised on. Hind ei olnud nii jube ja tulemus oli seda väärt. Pakun, et siinsed sama klassi juuksurid (Kruusmaa) v?tavad pelgalt l?ikuse eest 150 eurot (päriselt ka, ma nägin hinnakirja). Nii et pidin ringi vaatama, kus siis juukseid l?igata. Eelmine kord, kui juuksed liiga pikaks olid kasvanud, käisin siinsamas oma kodule k?ige lähemal olevas salongis. Vähe maksis, aga selle eest sain ka pensionäri soengu. Alguses polnudki väga hull, aga mida aeg edasi, seda sagedamini neid bad hair day’sid tekkis. Niisiis otsustasin, et aitab naljast, ilu heaks tuleb ikka rohkem raha välja käia. Seadsin sammud 8. arrondissement’i poole (see on linnaosa, kus muuhulgas asuvad ka Champs Elysee, Eesti saatkond, Madeleine (kallid butiigid) ja muud kallid asjad). Ja otsustasin, et igasuguste isehakanud tüdrukute kätte ma ennast enam ei usalda ja otsisin just gay-juuksurit, lootuses, et tal on rohkem silma ja kreatiivsust. ?nneks on siinsetel juuksurisalongidel suured vitriinaknad, kust näeb, mis sees toimub, ja tavaliselt hinnakiri on ka akna peal väljas. Leidsin oma gei-juuksuri Madeleine’i lähedalt ja ei pidanud ma pettuma. Maksin 15 eurot rohkem kui eelmise pensionärisoengu eest ja sain väga vinge punksoengu :) Tegelt on ka lahe :)

KOERAJUTT
Muuhulgas olen arutlenud ka koera rolli üle erinevais ühiskondades. Nimelt j?udsin järelduseni, et Eestis ja Prantsusmaal on koerad ikka täiesti erinevad loomad. Mu meelest on siin koer rohkem kassi eest – see on alati väike (mitte kunagi suurem kui 35 cm, kohati isegi väiksem kui kass) ja ta elab alati toas. Ja tema ülesandeks on olla diivanipadjaks-p?randalapiks-seltsiliseks. Vahel ka poosetamiseks. Kui ma Alainile ja Huguette’ile rääkisin, et meil elavad koerad ?ues, talvel ka („Jah, isegi talveks ei lase me neid tuppa, nad magavad lume peal“), siis nad ei suutnud seda kuidagi uskuda. Ja täieliku uudisena tuli neile see, et koera ülesandeks v?ib olla maja valvata ja pahasid eemale peletada. Siin ei tule keegi selle pealegi vist. T?si on ka see, et sellise suuruse juures ei olekski neist prantsuse koertest valvuritena mingit asja. Ma olen selle kahe ja poole kuu jooksul näinud siin vaid 2 hundikoera (igal juhul väiksemad kui Taevaskojas) ja ühte retriiverit. Selle-eest on koerasitta k?ik tänavad täis. Vahel ma imestan, kuidas need väiksed koerad küll nii suuri ekskremente suudavad produtseerida. V?i... noh, v?ibolla need ei olegi alati koerad, kes teab...

Selle-eest mulle meeldib, et aegajalt pestakse siin tänavaid, k?nniteid ka surveveega. Rentslis voolab vesi iga päev, aga päris k?nniteed nühitakse ka harjaga vahel. Nii et l?pptulemus on siin ikka suht puhas. V?i nagu üks Mehhiko päritolu naisterahvas märkis: prantslased ei pane tähele v?i ei väärtusta seda, et linnas on k?nniteed puhtad, k?ik tänavalambid p?levad ja k?ik ilusad hooned ja monumendid on alati ilusad ja terved (midagi pole küljest ära kruvitud v?i ära l?hutud). Ja see on t?epoolest nii: k?ik need Pont Neufi kaunistused v?i gootistiilis majade detailid – k?ik on alles. T?si küll, öeldakse, et Pariis on v?rreldes oma äärelinnadega (banlieu) ikka suht turvaline koht. Sest igasugune lumpen lihtsalt ei j?ua siia korterit osta ?

Vahepeal ei saanud ma kirjutada. Väga tore oli leida teie postkastist k?iki neid julgustavaid meile ja puha, aga ühel hetkel tundsin, et asi muutub kohustuseks ja otsustasin sellest hoiduda. Nii et sorry, aga kirjutan siis, kui tuju tuleb. Punnitada pole ju m?tet :) Igast muud huvitavad teemad olid mul kah. Näiteks nagu viirus arvutis. Kadakas neile püksi, kes need viirused laiali saatsid. Praeguseks on vist asi parem, aga arvuti on ikka kuidagi imelik. Eks näis.

Sünnipäeva tervituste eest kah topeltaitäh. K?igil teie meilidel ja s?numitel oli seekord topelttähtsus ja neist oli viiekordne r??m (kaks ja viis, panite tähele, missugune kujund ;)). Tundsin eesti sünnipäevast hirmasti puudust. Arvates, et mul siin mega-prantsuse-sünnipäev on, läks teil natuke viltu. Nimelt selles riigis siin väga sünnipäevadest ei lugu ei peeta. Pidusid ei peeta ja kingitusi ei saa. Kuna ma ise ei afisheerinud, siis keegi ei teadnudki, et mul nii tähtis päev on. Sain hommikul koolis lahedasti ühe vietnami tüdrukuga vaielda ja muud ei midagi. Isegi päike ei paistnud nii, nagu see Eestis oli säranud. Nii et... mmm... l?pptulemusena oli see vist mu halvim sünnipäev ever. Vaid ühe kingitusega ja selle valisin ka ise välja. See-eest on aga tegu hüper-laheda kingitusega (tänud vanematele :)). Kui Eestisse tulen, teen selle-eest hiigelsuures tagantjärele sünnipäevapeo.