Üle pika aja kuulan Jääääre / Jääboileri plaati, mis sa mulle andsid. Eesti keeles ja puha. Pole küll veel "see tund enne keskööd", aga veider on olla ikkagi. Tahaks ühekorraga Tartu tühjadel tänavatel hängida ja ühes kohas Viljandi lähedal nii kaua laulda röökida, kui enam ühtegi laulu meelde ei tule.
"Sina said uue elu, mina elan, kui vanasti..." Pagan, lőppeks olen ju mina see, kel praegu uus elu on. Aga vőibolla on see pelgalt hull uni, mis tuleb unenäo vabrikust.