Üldiselt on nii, et kuna ma käin siin teistmoodi riides kui prantslannad (noh, ma käin ikka nii riides, nagu Eestiski), siis enamus arvab, et ma olen mingi ajudeta bimbo. Noh, eks ma üritan aegajalt rolli sulanduda. Aga vahel ma mőtlen ka. Ja vahel ma mőtlen, et kuidas mu vestluspartner nii rumal saab olla. Üks näide: prantslane arvab, et kahekiiruseline Euroopa ("esimene ja teine Euroopa" eesti keeles) on ikka väga hea asi, sest muidu tulevad poolakad ja lőpetavad oma igamehe vetoőigusega ühisturu toimimise üldse ära. Krt, kuidas saab üldse midagi sellist välja mőelda. Vastikud protektsionistid. Sellest ma ei räägigi, et EL-is kehtivast konsultatsiooni- ja kokkuleppe-menetlusest ei ole nad isegi mitte unes näinud.

Kusjuures ega prantslased ainsad tagurlased pole. Üks päev näitas David minu klassist oma uue passi taotlusvormi. Eestis on selleks üks lehekülg, kuhu tuleb kleepida foto ja kirjutada suurelt allkiri. Suurbritannias on seda kokku kümme lehekülge. Muuhulgas on ka allkirjakastid järgmistele isikutele: kirikuőpetaja, politseinik, saiakaupmees, kes kőik peavad kinnitama, et nad tunnevad taotlust esitavat isikut ja tunnistavad, et tema nimi on tőepoolest see, mis ta väidab olevat. See ei ole mingi nali :) Tegelt ikka päris allkirja sinna kastidesse vőtma ei pea. Lihtsalt Inglismaal on need passi taotlemise vormid vähemalt 100 aastat muutumatuna kehtinud ja 100 aastat tagasi vőis tőepoolest kohalik kirikuőpetaja tunnistada, et ta tunneb seda isikut ja et tema nimi on tőepoolest see, nagu väidetakse.

Ja et kekkamist mitte katkestada, siis nii sheffi passi, kui meie uued passid, ei ole ei Prantsusmaal ega Suurbritannias. Prantusmaa uute passide tehniline tase on praegu seal, kus meie olime 10 aastat tagasi (päriselt ka, see on samasugune kiletatud asi nagu mu vana pass oli) ja inglased on natuke popimad, pilt ja allkiri on passi prinditud. Mingit vöötkoodi vői perforeeritud fotot pole kummaski.

Go Eesti, Go!
:)