Eilse őhtu veetsin Palais's de Tokyo (Tokyo palees). Tegemist on hoonega, mis väljast näeb täitsa palee moodi välja, aga seest poolt on kultuurikeskus. Pariisi ja Tokyo vahel on kultuurisidemed juba ammu olnud ja palee iseenesest on olemas olnud vist juba 50ndatest alates. Oma praeguse kuju (sisu) sai see aga 90ndate lőpus. Nimelt on hoones sees kőik sisu ära lammutatud, krohv maha kraabitud. On paljas betoon ja kommunikatsioonid. Ja mőned seinad on valgeks värvitud, nii et saaks näitusi korraldada ja installatsioone näidata. Pőrandad olid alles jäetud, st pőrandatel oli ikka veel marmor, mis sest, et mőnes kohas praguline. Ja kőige keskel troonis suurejooneline trepp (mis muuhulgas viis ka teisele korrusele), millel kunagi oli kindalsti väga uhke punane vaipki. Nn salongi pőrandat kattis erklilla maal ja salongi kohvik nägi välja täpselt sama lihtne, kui laisa perenaise köök. St oli külmkapp, kust tuli jooki vőtta, ühes kohas tuli raha maksta ja laua otsas tegutses kokk. Ning kőike seda kattis suur korratus (tőttöelda oli mul raskusi selle raha maksmise koha leidmisega). Samas, milleks investeerida kassasse / letti, kui saab asjad niisamagi ära aetud :)

Palais de Tokyo toimib tőepoolest kultuurikeskusena. Sealne raamatupood sisaldas kahtlemata sama palju moodsa kunsti raamatuid (ja muid vidinaid) kui Centre Pompidou oma (mis on suurim). Ta on avatud kuni 23.30 (!) iga päev (v.a. esmaspäev) ja kunstitudengitele on sinna tasuta sissepääs. Kusjuures kunstitudengid on ennast edukalt väljendanud tualettruumis - muidu on tualetid üleni mustaks värvitud, kuid ainsatel heledamatel kohtadel (paberihoidja, peegel jmt) on ohtralt graffitit. Väga omapärane. Samas üllatavalt puhas :)

Näitustest ma praegu ei räägi, sest need olid näited moodsast kunstist nagu iga teinegi. Aga mind tegi kadedaks see julgus, millega kunagi pompöösne hoone oli alasti kistud ja seda lihtsalt efekti mőttes. Ja lőpuks, kas ei peaks meiegi valima sama lahendust oma Paberivabriku ja sadama kvartali jaoks? Seinad on ju olemas, vaja vaid veidi valget värvi ja elekter sisse vedada.



Joon parasjagu teed piimaga, sest kurguvalu tahab vägisi vőimust vőtta. Selle piimaga on üks asi. Nimelt on siin Prantsusmaal eriti popp osta poest mitte tavalisi toiduaineid, vaid bioloogiliselt toodetud toiduaineid. Viimased on muidugi oluliselt kallimad. Nt tavaline piim maksab 60 senti ja bioloogiline 1.50. Kusjuures nii esimene kui teine säilib avamata toatemperatuuril vähemalt kuu. Samas ei saa ma aru, mis vahe ikkagi on tavalisel piimal ja bioloogilisel piimal. Minu teada saab piima pudelisse panna niimoodi: piim saadakse lehmalt, viiakse piimakombinaati, piim segatakse kokku, pastöriseeritakse (kuumutatakse), homogeniseeritakse (et koort ei tekiks) ja pannakse pudelisse. Vőibolla unusid mul osad etapid, aga umbes nii peaks olema. Samas, kuidas seda bioloogilist piima siis tehakse? Missugune etapp sellest protsessist võiks bioloogiline olla? Vői kui Eestis tehakse ikka veel ainult bioloogilist piima, siis vastupidi, kuidas seda mitte-bioloogilist piima tehakse? Segatakse piimapulber ja vesi? Ei tundu eriti tőenäoline.

Kui keegi teab, palun saatke mulle selgitav meil. Prantslastelt ei tasu mul küsimagi hakata, sest nad ilmselt ei teaks isegi seda, et piima saadakse lehmalt :)

Seni ostan edasi seda bioloogilist piima, sest kőik ostavad.