Üle pika aja oli täna metroos jälle üks oma-meelest-pillimees. Tegu on lausa erilist liiki inimestega, kelle ühiseks nimetajaks on tavaliselt, et nad üldse pilli mängida ei oska. Alati on erandeid muidugi. Täna oli üks poiss, kes mängis mingit väikest akordioni ja purssis natuke prantsuse keelt. Vasaku käega oskas ta vaid 2 akordi vőtta ja paremaga punnitas meloodiat. Ei tulnud eriti välja. Ega ma ei hellitanud ka - kui oma-meelest-muusik ikka väga halb on, siis topin demonstratiivselt näpud kőrvadesse. Kusjuures see mőjus täna, poiss lőpetas ja läks teise vagunisse. Raha küsis ka muidugi enne, aga keegi ei andnud :P

Tegelt kőige suurema aferisti tiitli hoidjaks on siiani üks tüüp, kes oli endale sebinud sellise väikse kőlari, millele olid rattad alla kruvitud ja mikrofon ja senditass külge suratud. Tüüp vajutas nuppu ja kőlarist tuli selline nagu karaoke-pőhi, mingi pop-laul, "Marina, Marina" vői mingi muu taoline. Omast arust oli kutt hullult edasi arenenud - kőlar ja mikrofon ja puha, aga kőik, mida ta selle poplaulu taustal produtseerida suutis oli "heeii-hooo, heeiii-hooo". Puusi nőksutas ka :) Uskumatu. Samas väga Pariis.

Muidugi olen ma metroos näinud ja kuulnud ka täiesti mega keelpilliansamblit ja sheffi klaverimängijat süntekaga ja lahedat ksülofonimeest.