Et kőik ausalt ära rääkida, siis ei viitsinud ma enam teile iga kord korralikke ja ilusaid pikki kirju kirjutada. Sest lühikese ajaga ei juhtu nii palju, et pikki kirju kirjutada, ja pika aja peale lähevad alguse asjad meelest ära. Kuna teie mulle ka niikuinii ei kirjuta (ai-ai), siis oli otsus küps. Otsustasin trendi järgida :P ja regasin endale blogi. Ma veel ei tea, kuidas see mul töötama hakkab ja kui tubli päevikupidaja ma olen, aga vähemalt algus on tehtud.

Hmh, nüüd, kus kirjutamise aeg käes on, ei oskagi nagu midagi öelda. Sest tänane päev ei ole just sündmuste ja emotsioonidega hiilanud. Igateisipäevane turult őunte ostmine ja kool. Ja ma otsustasin, et ma ikka ostan endale uue näokreemi, mis siinsetele oludele (loe: suure linna saastele ja stressile) vastab. Väga tähtis otsus :P

Selle-eest eile juurdlesin, miks küll prantsuse keeles sőna "lahe, tore, ilus" on sama sőna mis "emane öökull". Kirjapilt ja kőik sama. Kusjuures see pole mingi irooniline "lahe" vaid täiesti tősine ja heatahtlik. "Ah, see mees on üks emane öökull..."

Muidu pärast poolteist kuud siin oskan ma juba päris hästi pariisitari moodi "phff" teha ja müüjatega vaielda. Tean, kust baquette'i osta (sest mitte igast boulangerie'st ei saa head baquette'i) ja millal poodides lőunavaheag on. O-la-laa tuleb mul ka päris hästi välja.

Lugesin üht naisteajakirja, kus kevade suurimaks trendiks nimetati nn balletikingade stiilis kingi. Ümmarguse ninaga ja ilma igasuguse kontsata. MInu meelest pariisis see küll mingi eriline uudis pole, kőik naised kannavad siin just selliseid kingi ja nad on neid alati kandnud. Ja kolmveerand pikkusega pükse kannavad nad ka, ma ei saa aru, mis pärast. Kusjuures tegin täna veel ühe tühelepaneku: mu klassis, Alliance Francais's käivad kőige paremini, no kőige moodsamalt riides 2 inglise tüdrukut. Midagi pole teha, aga Pariis ei ole enam mingi eriline moepealinn, viimased aastat on tiitel kindlalt Londoni käes. Sest riided, mida ma sügisel Londonis nägin, hakkavad alles praegu tasapisi Pariisi poodidesse jőudma.

Mul on veel Pariisist kui vanast linnast igasugu arvamusi, aga nendest mőni teine päev. Praegu lähen Starbucks'i kohvi jooma. Mőni aeg tagasi avas Starbucks Pariisis oma esimese kohviku ja nüüd kibelen. Prantslast kohv vőib küll hea olla, aga ma tahaks ühte suurt kohvi rohke piimaga. Ja ma ei ole veel kuskil siin sellist päris itaalia stiilis lattet saanud, sest prantslastele on itaalia kohv kui härjale punane rätik, et mitte öelda oksepurse, nii et parem mitte mainida. Hoidke mulle pöialt, et Starbucks ei ole oma turundusstrateegias otsustanud kohvi kohalikule maitsele kohandada.