Vahel on ikka jama ka, et kolleegid blogi loevad. No kuidas ma saan siia kirjutada, et veetsin nädalavahetuse Normandias vői ühe teise päeva Versaille's, kui ma oleks selle asemel vőinud usinasti asjalikumaid asju teha. Ehh, elu on selline.

Tegelt Normandia oli hullult lahe. Pärast väsitavat Diplome de Langue'i eksamit teatati, et nüüd sőidame mere äärde. Mőtlesin, et see on mingi nali ja et mind viiakse äärmisel juhul Seine'i äärde promeneerima. Vőta näpust. Mulle oli väike travelbag kaasa pakitud ja ilma pikema jututa läks sőit lahti. Normandia on ikka hullult ilus. Rannikut ääristavad umbes 100 meetri kőrgused lubjakivi kaljud. Kusjuures lubjakivi on vaheldumisi vilgukiviga. OK, lubjakivi keemilist valemit ma tean, aga mind jälitab juba mitmendat päeva mőte, missugune on küll keemiline seos lubjakivi ja vilgukivi vahel. Kas see on samasugune nagu graniidi ja marmori vahel vői on midagi muud. Prantslased loomulikult ei teadnud. Nad ei teandud isegi seda, et lubjakivi on kaltsiumkarbonaat. Nojah, andkem neile andeks, selle eest teavad nad, kust regioonist parimat veini saab.

Niisiis matkasin terve nädalavahetuse nende kaljude otsas ja all mereääres. Tänu sellele, et meri kohe kaljudega kokku saab, et ole seal liivaranda, on ainult kiviklibune rand. Aga need kivid ei ole mingid teravad ega vastikud, vaid väiksed ja ümmargused, täpselt nagu need Kalevi merekivikeste kommid. Meri on osades kohtades kalju sisse augud teinud, nii et on moodustunud nagu kaared. Vői nagu elevandi londid. Ja siis on veel sakslaste tehtud kaevikud ja muud peitekohad ka. Lahingutest Normandias oleme me kőik kuulnud.

Olime sealses kőige popimas kuurordis Etretat's ja tőttöelda on päris hämmastav, et hoolimata sellest, et 60 aastat tagasi kőik mineeritud seal oli, nii paljud majad alles on. Juba 30ndatel oli see tähtis kuurortlinna ja see on ikka tősine villade rajoon, alla 300 ruutmeetri ühtegi villat pole. Kusjuures need ei ole seal mingid tänapäeva modernsed villad, vaid ikka sajandi algusest pärid. Tegemist oli järjekordse linnaga, mille arhitektuurilist terviklikkust mingitel moodsatel arhitektidel rikkuda ei lasta. Ehitad kas tornidega maja vői ei ehita üldse.

Eile käisin Versaille's. Tegelt käisime Arichal külas, aga lossi aedadesse jőudsime ikka ka. Hommikul kl 11 hakkas üritus pihta ja őhtul kl 9 jőudsin tagasi Pariisi. Tegelt oli ikka erakordne päev, sest nii palju veini pole ma siin oldud aja jooksul veel joonud. Midagi pole teha, aga pidutsemiseks tuleb ikka omakandi inimesed vaadata (Aricha on pärit Peterburi lähistelt). Itaallannad sobivad kah. Kui ma eelmine reede restoranis käisin ja julgesin prantslastele öelda, et minu meelest ei joo nad peaaegu üldse, vaatasid nad mind nagu pooletoobist: "5 inimese peale jőime ju ära terve pudeli veini" :P

Mu postitused on kui alkohooliku sulest. Tegelt pole see asi nii hull. Aga kui pidevalt ei harjuta, siis jälle ei jaksa teinekord kuigi pikalt. Jama kah, kui kahest klaasist vinti jääd, nagu teismeline.

Et positiivse noodiga lőpetada, siis Versaille on uskumatult suur. Nad räägivad, et kui kőik park kaasa arvata, siis pindalalt on see pea samasuur kui Pariisi linn. Täiesti vőib olla. Kanalid ja purskaevud ja veidralt pügatud puud ja ohtralt kreeka skulptuure. Kujutan ette, et kui sa ikka juba Versaille's elasid, siis ei pidanud eriti igavuse käes piinlema: iga päev tegid väikse tiiru lossipargis ja iga päev käisid kuskil erinevas kohas. Vői siis aerutasid paadiga tiigi peal (tiik on muidugi vähe öeldud, see oli rohkem nagu kanali moodi ja oma 3 kilomeetrit pikk).