Ja juba kolmas päev tööl.
Mongoolia oli:
- 3. maailma riik. Kahtlemata kõige vaesem riik, kus ma siiani käinud olen, vaatamata Mongoolia väga rohketele maavaradele (kuld, kivisüsi, nafta, molübdeen jne). Suvaline uudis viimasest inglisekeelsest ajalehest: korruptsiooni vähendamiseks viidi sisse uus kord: liiklustrahve ei saa enam sulas inspektorile maksta, vaid inspektor kirjutab arve ja trahv tuleb maksta pangas. Probleemiks on aga, et erinevad institutsioonid ei ole veel nii kaugele jõudnud, et oma vahel koostööd teha, seega puudub täitemenetluse süsteem. Riigil puudub siiani võimalus täitemenetluse kaudu trahve sisse nõuda, samuti ei ole neil ühist süsteemi maksuametiga jmt asutustega. Seega targad on need, kes ei maksa trahve. Enamus ei maksa.
- Ulan Baator on kõige koledam linn, kus ma kunagi käinud olen. Eesti ei ole ilmselt kunagi nii kole olnud, ka mitte sügaval nõukogude ajal. Prügi ja tolm, tõsised Stalini-aegsed hooned, ei midagi ilusat.
- Ulan Baator on ka kõige saastatum linn, kus ma kunagi viibinud olen. Heitgaaside hais oli väljakannatamatu, eriti õhtuti. Päris palju nägin tänaval ka näomaske kandvaid inimesi. Pärast mõnda päeva tekkis endalgi tahtmine ühte sellist arstimaski omada. Inimesed, kes UB-s pikemat aega viibivad, jäävad lihtsalt haigeks. Kuulu järgi olla sel talvel uued kopsuhaigused tekkinud ja olla sündinud tavalisest rohkem hälvetega lapsi. Kui me oma giidilt küsisime, kas riik midagi ette võtab, siis tuli vastuseks: „Oo jaa. Üks Jaapani NGO teeb puude istutamise projekti ja mingi teine NGO teeb samuti mingit projekti saastatuse vähendamiseks”. St et valitsus ise ei tee mitte midagi, kühveldab ainult maavarade raha enda taskusse. Saaste on pärit autode heitgaasidest (kõige paremaks bensiiniks on 92, enamus sõidab 73-ga. Bensiini 95 ei ole seal keegi näinudki, rääkimata 98-st) ja UB-s asuvatest jurtadest, kes kõik kivisöega oma jurtasid kütavad. Kuna nende korstnad on hästi lühikesed ja loomulikult mingeid filtreid ega maksimaalse põlemise süsteeme seal pole, siis kogu tahm jääb linna kohale rippuma.
- Loodus on hullult ilus. Stepid, mäed, väiksed jõed. Nii palju vaba pinda ja ei ühtegi inimest, küla ega teed. Isegi metsa mitte, mis silmapiiri piiraks. Ainult mõned hobused ja lambad. Nii mõnus, eriti pärast Belgiat, kus ei ole võimalik ennast kuskil üksi tunda.
- 20 aasta tagusest perioodist on ikka rajoonikeskuste vahelised asfaltteed alles jäänud. Ainult et need asfaltteed on sellises seisus, et üle 60 km/h neil sõita ei saa. Teeviitasid ega –märgistust ei olnud, ise tead, kuhu sõidad. Kui rajoonikeskuse vaheliselt teelt maha keerad, siis edasi on vaid mullateed. Või ei olegi enam teed, ise pead teadma, missuguseid rattajälgi mööda sõidad, et sinna välja jõuda, kuhu tahad. Lage stepp.
- Rändrahvas, kes elavad jurtas. Vähemalt 25 % elanikkonnast. Tegelikult on nende jurtad hoopis „ger”-id. Ümmargune hoone, mille saab 3 tunniga üles panna ja siis jälle maha võtta, et järgmisse kohta liikuda, kus karjal rohkem süüa oleks. Puitsõrestik seinadeks, talad, mis laeks kokku käivad, kõige selle peal vilt (mitte loomanahad) ja siis veel present, et vihma eest kaitsta. Keset jurtat on väike raudahi, selle kõrval madal laud. Seinte ääres on voodid, nii 4-5, lisaks veel 2 kummutit ja ongi kõik mida inimesel eluks vaja läheb. Vett saab lähedal asuvast jõest ja vetsus käiakse seal, kus häda parasjagu tuleb. P.S: metsa ega puid seal ei ole, seega keset kõige lagedamat välja tuleb oma asjad ära ajada. Muidu aga pidid ränd-karjased väga rikkad olema. Enamusel neist on auto (džiip) ja nende kari (no 100 pead keskmiselt, hobuseid, lambaid, kitsi, mõned lehmad, vahel ja jakid või kahe küüruga kaamelid) on päris suur varandus. Muuseas, koduloomade kindlustus on Mongoolias täiesti tavaline kindlustustoode.
- Rändrahvas käis muidu täitsa tavaliselt riides, ainult vanematel naistel oli traditsiooniline del, selline kinnine kleit-mantel. Kõige olulisem oli aga omada häid saapaid. Naistel olid sellised popimad, meie mõistes tavalised saapad, aga alati väga kvaliteetsed: korraliku tallaga ja väga heast nahast. Meestel olid kas kirsasaapad või tuliuued paksust nahast saapad või siis traditsioonilised saapad terava püstise ninaga ja paremal juhul aplikatsioonide või tikanditega.
- Kuigi tänu kommunismile on enamus elanikkonnast täna kirjaoskajad, siis tundub, et tänapäeval enam kohustuslikus korras koolis käima ei pea. Rändrahvas võib oma lapsi ka mitte kooli saata, kui nad väga ei taha. Ei saanudki täpselt aru, kas see on lausa seaduses kirjas, et koolikohustust pole, või lihtsalt keegi seda ei kontrolli, kuna nende riiklik süsteem on omadega täiesti metsas.
- Budism. Minu jaoks esimene budismimaa. Kuigi 30ndatel lõhuti enamus kloostreid ja templeid maha ja mungad tapeti ära, siis nüüd on hakatud jälle templeid üles ehitama ja mõned on ikka vanast ajast ka alles jäänud. Mongolite lemmikvärviks on taevasinine, seda värvi „salle” võib leida igast pühamast paigast (nt ovoo-d, kivihunnikud mägedes). Lisaks sellele on kohalikud väga ebausklikud ja kõik inimesed käivad ennustaja juures, keda võib leida igal tänavanurgal.
