Prantslased ja maiad

Mul tuli nüüd meelde, mis ma tahtsin eile oma Pariisiskäigu muljetest kirjutada.

Nimelt on mai l?pus seal referendum, kas Prantsusmaa peaks EL konstitutsioonilise leppe poolt v?i vastu olema. Enamuses riikides, nagu ka Eestis, ajab valitsus v?i parlament ise vaikselt asja ära, aga seal korraldatakse referendum nö suurema legitiimsuse pärast. (Puht juriidiliselt v?ttes saaks Prantsusmaal ka vist pelgalt valitsus sellele lepingule alla kirjutada, aga nad ei julge. Ja m?nes m?ttes arvestades sealseid pikaajalisi demokraatlikke traditsioone, siis on see normaalne, et nad referendumi teevad.)

Niisiis, EI-kampaania on täies hoos. Plakateid on igal pool, ajalehed räägivad vaid sellest. Tuleb t?deda, et ühtegi JA-kampaania plakatit ma ei näinudki. Traagiline kogu selle kampaania ja referendumi juures on see, et p?him?tteliselt mitte keegi nn tavakodanikest (ja karta on, et ka pooled poliitikutest) ei tea ega saa aru, misasi see EL konstitutsioon on. Keegi pole kunagi seda lugenud ja tundub, et lühikokkuv?tte-artikleid tädi Maalile eriti ajakirjanduses ei ole. Seet?ttu on selles ei-kampaanias levinud igasugu idioot-loosungid, millel konstitutsioonilise leppega mitte vähimatki ühist ei ole. Markantseima näitena v?in tuua sellise: "Prantslased kaovad maapealt nagu maiad? Hääleta EI!".

Teiseks, v?imul olev valitsus on nii ebapopulaarne kui veel olla saab. Ja valitsus tundub praegu ainus olevat, kes JA-kampaaniat teeb. K?ik, kes opositsioonis on, teevad ei-kampaaniat, sest oma maine mitterikkumiseks ei tohi ju valitsusega ühte meelt olla.

Tänu valitsuse ebapopulaarsusele saab see referendum olema mitte konstitutsioonilise leppe kohta arvamuse avaldus, vaid sisepoliitiline protestihääletus. Kuna teema on kuum, siis sai inimestega vesteldud läinud nädalavahetusel. Keskmine prantslane arutleb nii: "Ma hääletan EI. Mul pole aimugi, mis asi see EL konstitutsioon on. Ma tean küll, et sellel ei ole konstitutsiooniga vist midagi ühist, aga Prantsusmaal on praegu ikkagi 5 miljonit töötut. Nii et ma hääletan EI." V?i siis et see va "ostuj?ud on ju nii hirmsasti langenud Prantsusmaal, nii et ma hääletan ei". V?i siis et "muidu poolakad ja slovakid tulevad oma odavaid teenuseid meile pakkuma, nii et ma hääletan ei".

Ma ei arvagi, et teistes riikides kodanikud targemad on selle EL konstitutsiooni koha pealt, Eestis veel vähem. Aga see Prantsuse näide on küll täpselt selline, et pööblil ei tuleks lasta ikka tähtsaid rahvusvahelise tähendusega otsuseid teha. Ei oskagi nagu midagi öelda. Lollus on piiritu.

Eks pärast 29.maid saab näha, mis sai.

Lihav?tted läbi

Nagu juba varem mitu korda öeldud, siis slovakid on eriti usklik rahvas. Ja seepärast olid ka ülest?usmispühad siin ühed väga tähtsad pühad. Esiteks, vaba päev oli nii reedel kui esmaspäeval. Juba neljapäeva ?htul enam erilist mürglit pole. Reede ise on aga nii kurb päev, et isegi süüa ei tohi, ainult natuke spinatit saab päeva jooksul. Laupäev ja pühapäev saadetakse ka kuidagi vaikselt mööda. Ja siis tuleb esmaspäev, r??mupäev, kui Kristus on üles t?usnud. Algab sellega, et mehed hommikul v?ivad oma naistele vett pähe kallata ja neile vitsa anda. Kust see komme pärit on v?i mida tähendab, pole mul aimugi. Ja siis mehed koos poegadega lähevad ise küla peale kondama ja iga ukse taga v?ivad viina küsida. Isad annavad isalikult oma poegadele ka viina muidugi. Ka selle kombe tagamaid ma ei tea. Karta on, et see vast kuskilt paganlikumast ajast pärit on.

K?ike seda ette teades p?genesin lihav?teteks Pariisi. Pariisis on kevad, vahel sajab vihma, aga muidu nartsissid ja tulbid ?itsevad. Kirsid kah. Lihav?tete puhul oli shokolaadimune igal pool ja lapsed tegelesid peamiselt kirikukellade poolt aeda jäetud shokolaadi otsimisega (v?i oli see siis püha vaim v?i Jeesus poetas mune poole tee peal? Igatahes siis v?ib otsima minna, kui kellad on löönud).

Täna Bratislavasse tagasi j?udes otsustasin jälle rattaga s?itma minna. Spordiklubi on pühade puhul suletud ja ilm oli hästi ilus. Hullult lahe oli, ainus viga oli vaid selles, et imeilusa ja vaba päeva puhul olid k?ik bratislavalased otsustanud rattaga s?itma minna. V?i siis rulluisutama v?i koeraga jalutama v?i niisama k?ndima. Igatahes niipalju rahvast pole ma veel oma rattateel näinud. Rattakell kulus igati marjaks ära. Aga hästi lahe oli, inimesed olid r??msad ja nautisid kevadet. T-särgiväel v?is käia :)

Postkontoris ootab sind armastus

Ma ikka tahan sellest kirjutada, kuigi ma üritan siin Slovakkias ikka positiivne olla.

Nimelt oli mul vaja üks pakk saata postkontorist. V?tsin kodinad kaasa ja läksin postkontorisse. Peapostkontorisse. J?udsin kassani ja rääkisin, et näete, vaja pakk saata. Kas te annaksite mulle selle postikarbi, millega saab saata. Seekord ei tahtnud ma neid pehmeid ümbrikke, vaid just väikest karpi. Ei, väikest karpi meil ei ole. K?ige väiksem oli m??tmetega 40x40x40 sentimeetrit. Mul kingitus oli vaid selline ümbrikusuurune. Soovitasid ikka pehmet ümbrikku, aga ma ei tahtnud. Küsisin, et kas ma paberipoest v?iksin sellist karpi muidu leida. Jah, v?ite proovida.

Läksingi siis paberipoodi, see on postkontorist üle tee. Ja oligi mu postipaki saatmine karp seal. Lausa ametliku Slovenska Posta logoga, aadressi kirjutamise koht ka peal. Olin ?nnelik, läksin postkontorisse tagasi. Panin asjad karpi, kirjutasin aadressi peale. Ootasin ilmatu aja, kuni kassani j?udsin, sest miskipärast armastavad slovakid veel rohkem kirju saata kui prantslased. Niisiis, kassas, tüdruk kleepis mu karbile juba margidki peale. Aga seda kleepekat ümber karbi ei pannud. Küsisin, et kas te mu karpi kinni ei kleebigi? Selline kollane teip on tavaliselt, Tallinnas on Eesti Posti kirjadega. Ei, sellist asja siin üldse ei olegi. L?puks ikka otsisid mingi tavalise läbipaistva teibi ja t?mbasid sellega m?nest kohast üle. Aga n?udsid, et ma pean teibi peale allkirja kirjutama, ei saanudki aru, millepärast. Noh, hea küll.

Mis ma ikka oskan öelda. Savage country. Kusjuures ma ei saanudki ?ieti aru, et mismoodi need slovakid ise siis käituvad, kui pakki tahavad saata. V?tavad kodust 100kordselt isoleerpaelaga teibitud jublaka kaasa ja siis sellele pannakse margid külge v?i?

Ma hoian aint pöialt, et mu kingitus ikka ?igesse kohta satub ja teepeal kuskile kaduma ei lähe.

Vaimne sport

Alati, kui mingit tööd teen, mingit paberit v?i projekti v?i asja kirjutan, siis alguses muudkui venitan ja laisklen ja siis kui enam laiselda kuidagi ei anna, v?tan asja käsile. Ja see l?pp on hullult m?nus. Tähtaeg on kl 12, selleks ajaks peab valmis saama. Vaatan kogu aeg arvutikella, mis vahepeal jälle ilmatusuure sammu edasi on liikunud. K?ik m?tted on korraga peas, mis veel paberile tuleb panna. Näpud trükivad suurima kiirusega. Adrenaliini on veres järjest rohkem, kontsentreerumise aste on järjest k?rgem. Ja siis ta saabki valmis. Enam ühtegi m?tet ei ole, vormistus on ilus ja k?ik on äge. Kell on 12.03. Ise olen rahul :)

P.S. Kirjutasin Late Tradingust ja Market Timingust investeerimisfondides ja kuidas nende vastu v?idelda. Kui ma väga hävitavat hinnangut ei saa, siis saadan teile kah. Kui ikka teiste arvates halvasti välja kukkus, siis ei saada ;)

Kosmopoliit

Viimasel ajal olen ma siin Slovakkias liiga palju igasugu m?ttetu agressiivsuse sihtmärgiks olnud. Ma ei hakka igast halbadest ja m?ttetutest asjadest kirjutama, aga see, mis siin toimub, on puhas j?mlus, lollus ja vist ka rassism. Jah, tundub, et elus esimest korda satun ma rassismi ohvriks just siin, Bratislavas. "Kuna sa ei ole meie, järelikult oled jobu ja meie vastu...", selline m?tteviis paistab valitsevat. Lisaks veel rumalus ja laiskus ning kohati ka talumatu ülbus hoolimata oma rumalusest ja laiskusest. Eks see vist ongi see väikerahva kapriis ja kompleks, mille peale ma ükskord juba natuke m?tlesin. Neil on ju vaja end t?estada, et maailmakaardile saada ja et neid ikka tshehhidega segi ei aetaks. Siis ülbavad lihtsalt. Ise on lollid kui vene kirsad. Niisiis, täna avastasin, et Slovakkia küll see koht, kus ma tegelikult ja päriselt elada tahaks.

Nädalavahetusel j?udsin järeldusele, et kuigi Pariis on lahe shopinguks ja näituseks ja vahel muidu hängimiseks, siis Pariisis ka kogu oma elu veeta ei tahaks. Olgem ausad, inimesed on seal lihtsalt hullud. Kinos katsub suvaline tüüp su p?lve, keegi kutsub suvalt tänava peal kohvile, neegrid tahavad katsuda... Tuleb t?deda, et ma Pariisis erilist rassismi ei kohanud, kuna see linn on selline rahvaste paabel, et k?igil on sügavalt pohhui, mis nahavärv sul on v?i mis keelt sa räägid. Tagasi m?eldes, siis kohalikku ühiskonda sulamine oli seal oluliselt lihtsam, kui siin Bratislavas. Karta on, et siin ei saaks minust kunagi kohalikku. Slovakkide slovaki-identiteet on lihtsalt nii tugev, et väljaspoolt tulijad tuntakse kaugelt ära ja nad elavad ikka kuidagi omaette maailmas siin.

Aga ega prantslased ikka normaalsed ei ole. Eelmine neljapäev oli seal suur streik, kogu transport ja ?petajad ja üldse kogu avalik teenistus. Streigi p?hjus: prantslaste ostuj?ud on kahanenud... Halloo, welcome to the real world! Midagi pole teha, aga sama probleem on päris paljudes riikides. Mida siis eestlased 10-15 aastat tagasi oleks pidanud tegema, meil polnudki ostuj?udu. Ja ega praegu olukord kohati parem ei ole. Ja üldse k?igis teistes riikides ka, Saksamaa tuleb kohe esimesena meelde. Meile ?petati juba koolis, et majandus käib sinusoidi mööda. Kui majandus on madalseisus, siis v?iks natuke reformidele m?elda, mitte ainult pidurdada iga asja peale ja streikida. Aga noh, selle frankofoonse ühiskonna veidrustest v?iks rääkida päevade kaupa. Lugege Iti ja Liisa blogi, aadress on http://moisavahe.dcee.net, kus Liisa on teist semestrit Bordeaux's.

Lugedes netist Eesti uudiseid on mul sügavalt piinlik ka selle pärast, mis praegu Eestis toimub. Valitsuskriis on hullem kui m?nes suvalises Aafrika banaanivabariigis. Mul on lihtsalt häbi. Salamisi loodan, et ükski mu mitte-eestlasest s?ber ei tea, mis kilulinnas käimas on. Niiet hoolimata k?igist patriootlikest tunnetest ei tahaks ma praegu Eestis ka elada.

Moskva oli kah liiga räige minusuguse väikse blondi jaoks...

Tundub, et ma pean ikka m?ned teised riigid ka elamiseks järgi proovima. Kuigi ma tegelt tean juba ette, et ega kuskil pole piimaj?ed ja pudrumäed. Igalpool on nagu nats vastik. Üritan vastu pidada :)

Peaksin vist rohkem sporti tegema, siis ma oleks tugev ja annaks lihtsalt k?igile pasunasse, kellel midagi kobiseda on. Oleks ise kah j?mm-beib :)

Mu lemmikmajad ;)

Käisin nädalavahetusel shoppingul. Et ma üks igavene "snoob" ja "moetsikk" olen, siis shoppan ma Pariisis. (Tegelikult on asi lihtsalt selles, et Bratislavast pole midagi osta. Päriselt ka, kogu selle aja jooksul, mis ma siin elanud olen, siis peale söögi, hambapasta ja jalgratta ma siit midagi endale ostnud pole.)

Panin tähele huvitavat seaduspära: Kui shopping satub m?nele alede-nädalavahetusele (nagu mul eelmine kord) v?i muidu ostuhulluse nädalavahetusele, siis on kogu poeskäik üks hull piin, kahe tunni pärast on kaubamajadest nii villand, et ainult p?geneks rahvasummade eest. Ja kuigi hinnad peaks ahvatlevad olema, siis mitte midagi ostetud ei saa. Positiivne seejuures on, et k?ik raha jääb alles. Kui aga poodi minna m?nel tavalisel nädalavahetusel, siis v?ib päevast kujuneda ülim meelelahutus, kus jalutad rahulikult mööda Galeries Lafayette'i, vaatad seda ja proovid toda, müüjanäitsikud teevad tasuta proovimeiki ja k?ik vajalik saab l?puks ostetud. Enamgi veel. Aint et raha kulub sel viimasel juhul häbematult palju.

Ei ole halba ilma heata :)

Muidu mul on siin Bratislavas täna +10 kraadi, homseks lubas +12 ja neljapäevaks +16. Pean vaatama, kas rattakummid on täis. Homseks on plaanitud kevade esimene kihutamine Doonau kallastel.

Suusalumi, suusalumi, sadas ?htust hommikuni...

Nädalavahetusel käisin jälle suusatamas siin oma lähima mäe otsas. Pole midagi öelda, aga austerlased on ikka hull suusarahvas. Mingi ime siis, et Herminaator (aka Hermann Maier) k?ik v?istlused ära v?idab.

See talv ma olen päris palju suusatamas käinud (1 nädal ja 3 nädalavahetust juba). Tavaline taks on ju umbes, et s?idetakse 1 nädalaks Alpidesse v?i Soome v?i Rootsi ja ülejäänud aasta ei m?elda ka lume peale. Aga austerlased käivad s?na otseses m?ttes iga päev suusatamas, kui vähegi saavad. Rääkisin ühe tüübiga, kes ütles, et jah, tema on nüüd pensionil ja käib iga päev siin mäe peal. Need, kes tööl peavad käima, need suusatavad vast iga nädalavahetus. ?nneks on need mäed ka Austria peale nii laiali laotatud, et igas nurgas saab päris mäe peal suusatada.

Olgem ausad, on ikka vahe sees ka, kuidas inimesed siin ja Prantsusmaal suusatavad. Esiteks, stiil, kuidas sa mäest alla tuled, on üks p?hiküsimusi. P?lved on ilusti k?verad, kätega ei vehita, k?ik on nii nagu peab. Need, kes nö vanakoolimehed on, neil on n?lvast alla tulles jalad justkui kokku kleebitud; ei ole nii, et üks jalg on mäe otsas, teine juba all v?i paremal v?i vasakul (kes suusatavad, saavad aru küll :).

Teisest küljest, kuna nad suusatavad t?epoolest terve elu, siis ei viitsita eriti riietega eputada. Üks kord suusavarustuse ära ostad, siis pead sellega oma 10 aastat läbi ajama. Nii et igasugu vingeid neoonkombinesoone ja värke v?ib näha. Mis on hästi lahe ju.

Ja terve elu suusatamist tähendab terve elu. 2-aastased lapsed pannakse suuskadele ja hakkab pihta. Kusjuures need on enamasti vanemad ise, kes oma lapsi ?petavad (Prantsuse Alpides pandi ikka k?ik suusakooli tunde v?tma). Need lapsed, kes juba asja kätte on saanud, suusatavad miljon korda paremini kui mina v?i sina. Kiiver on peas suurem, kui nad ise on, ja tuhisevad alla nii, et mul nägu lund täis. Väikseid lumelaudureid nägin kah. Ja siis kuni surmani välja. Igast vanurid on mäe peal, ise on hullult rahul. Äge.

Omaette teema on veel see, et apres-ski v?i after-ski on austerlastele ka ikka väga tähtis. Mis seal salata, umbes l?unast alates on Hütte's (mäerestoranis) rohkem rahvast kui n?lva peal. Mulle see muidugi sobis, liftide taga järjekordi polnud ja terve n?lv oli minu päralt. Pärast liftide kinnipanekut (kl 4) keegi koju küll veel ei lähe. Nii et kella 6ks on k?ik juba täitsa ülevas meeleolus, et mitte öelda täitsa täis. Kusjuures see pole ka mingi ime, sest mingi eriline suusaschnaps (obstlikör) maksis seal Hüttes sama palju (v?i vähe?) kui tee :P

Suusatamine on ikka lahe.

Terves kehas terve vaim

Ajendatuna Erle sissekandest kirjutan ise ka natuke spordijuttu. Mul saab juba 6 kuud aeroobikat tehtud siin Bratislavas ja igati m?nus on. Spordiklubi, kus ma käin, asub mu kodust vaid 200 meetri kaugusel ja seega igasugused ilmavabandused trenni mitteminekuks jäävad alati ära. Tallinnaga v?rreldes maksab üks kord hirmus vähe: 80 SKK ehk 30 EEK. Ja tingimused on normaalsed ning trennid lahedad.

Mis eriti äge on selles spordiklubis, on eraldi aeroobikatunnid rasedatele. Igati väärt ettev?tmine mu meelest. Kusjuures vahepeal käis üks rase ka nn tavalistes tundides. On ju hästi vinge, et isegi siis, kui on arstide poolt lubatud k?ike süüa, mida hing vähegi igatseb, naised oma musklitel laisaks ei lase jääda.

Viimaseid eredaid seiku oli, kui ma esimest korda Fitball tunnis käisin. Et siis nagu aeroobika, aga nende suurte värviliste pallide otsas. Kogu selle trenni loogika on tegelikult tasakaalu hoidmises ja nendele sisemistele seljalihastele saab ka parajat koormust. Hästi tänuväärne. Aint et see tasakaaluhoidmine seal palli otsas on ikka päris raske. Ma ise itsitasin terve selle tunni, sest endal oli juba peeglist nii naljakas vaadata, kuidas ma seal palli otsas k??lusin. ?petajal oli ka l?bus.

Tegelt ma ootan juba, et tuleks kevad ja saaks rattaga s?itma minna. Ja hirmsasti tahaks mägedesse kondama ka minna juba. Lugesin just täna ühte brozhüüri erinevate wanderweg'idega (Austriast) ja ei j?ua enam oodata.