Sattusin eile Madeleine'is ühte jaapani kohvikusse. Tegelt oli selle nimi küll salon de the, aga eesti mőttes on see kohvik. Pagan, nii shikki ja moodsa sisekujundusega kohta polnud ma Pariisis veel näinud. Seinad-laed reljeefsest vineerist, diivanid tugitoolid oranzist vői valgest nahast. Anti head teed ja mingeid jaapani maiustusi (millele nime ei oska anda ja isegi seda ei saa aru,millest see tehtud oli, tean ainult, et see on see jaapani "kommi" moodi asi). Kőike serveeriti ülima väljapeetuse ja viisakusega, kandikul olid kőik asjad millimeetri pealt paigas. Isegi "taustamuusikaks" lasti vaid vaevukuuldavat linnulaulu. Pärast tüüpilise prantsuse brasserie lärmi ja agressiivsust mőjus selline kohvikuskäik kui palsam hingele. Kusjuures peale meie (eestlane ja britt) olid külastajateks eranditult jaapanlased. Tundub, et ainult jaapanlastel on piisavalt raha, et nii poppides kohtades pidevalt tsillimas käia.

Muidu olen oma juuksuriga jätkuvalt rahul, sest seekord ei teinud ta mu soovi peale "midagi uut" enam suuri silmi, vaid asus kääridega tsäksima. Päriselt ka, hullult naljakas on vaadata. Nőrgemate närvidega inimesed seda vist välja ei kannata, kui käärid juustesse torgatakse ja siis tsäksitakse. Ja ilmadega olen enam-vähem rahul, sest on suht soe. Ja AF-iga olen ka rahul, sest pääsesid selleks korraks oma surmigavatest professoritest. Järgmine läheb vast paremini. Vőtan kőnelemise tunde ja siinse justiitssüsteemi tunde.

Kingapoodidega ei ole rahul, sest midagi muud peale ballerinade siin ei müüda. Endaga ka ei ole rahul, sest miks ma ei saa endale Celine'i vői Diori vői Marc Jacobsi kingi osta - stressifaktor oleks kohe oluliselt madalam. Tuleb veel vaeva näha selles osas.

Pean varsti kohe ujuma minema. Loodan, et täna on ujula lahti (koolivaheaja tőttu oli eelmised kaks nädalat suletud, kusjuures hämmastav on, et ujula uksel "suletud" silti nähes ei olnud ma üldsegi üllatunud ega vihane. See on siin lihtsalt nii normaalne, et pooled korrad kőik asutused suletud on).

Avastasin, et kohe kui suusatamast tagasi tulin, on silma nurgas jälle üks punane koht. Mingi allergia vői ärritus. Ja ma ei saa nüüd aru, kas see on Pariis (saastatus) vői ripsmetushsh. Loodan esimest.

Alice läheb neljapäeval Itaaliasse tagasi, millest on väga kahju. Selle eest korraldasid nad oma boyfriendiga eelmine nädal kőigile sőpradele privaatkontserdi. Umbes 30-le inimesele mőnusa äraolemisega jazz (boyfriend mängis saksi), kaks setti. Ja pärast vein ja muud kohalikud hőrgutised. Uskumatult mőnus oli. Ja Alice laulis Summertime'i.

Pariis on praegu uskumatult sheff. Kőik puud on lehes, kastanid őitsevad ja on 20 kraadi sooja. Nädalavahetusel sain päiksepőletuse. Kusjuures Pariis on sheff küll, aga vahel viskab ikka kivilinn üle. Nii et laupäeval käisin Fontainbleau's kőndimas. Seal on ohtralt igast metsa- ja matkaradu, hingasin värsket őhku ja kuulasin vaikust. Vőileiba sőin kivi peal ja uurisin puude rohelise erinevaid varjundeid. Oli muidu mőnus.

Täna käisime tsikkidega Tour Montparnasse'i kőige ülemisel korrusel vaadet imetlemas. 200 meetri kőrguselt. Pakun, et vaade on parem, kui Eiffelist. Viimane on nii kőrge, et sealt tänavaid vist küll ei näe. Tegelt ma muidugi ei tea, millest ma räägin, sest pole sinna Eiffeli otsa kunagi roninud. Aga isu ka ei ole.

Mul need blogi sissekanded ongi vist sellised, et vahest kirjutan mitu tükki päevas ja siis kuu aega ei kirjuta midagi. Kirjutan siis täna jälle, enne kui tuhin üle läheb.

Meil Alliance'is näidatakse aegajalt prantsuse filme. Nö kultuuriprogramm. Tasuta ja puha. Täna otsustasin minna, filmi nimi on Liiva all (mitte et ma oleks enne teadnud, millest see räägib). Ilgelt jama oli. Ma pole vist ammu nii mitu korda filmi jooksul kella vaadanud. Aga tähelepanuväärne on see, et ma sain kőigest aru, mis räägiti.

Muud pole teinud, koolis käisin ja töötasin natuke. Kartuleid keetsin ka. Pagan, need kartulid, mis siin müüakse, on tegelt ilgelt vastikud, mingid vesised plönnid. Pole ime, et prantslased kartuleid ei söö. Toomasse kartulite vastu ikka ei saa kuidagi.
Tegelt järgmine kord ma vist üritan kőige kallimaid osta, äkki maitsevad paremini.

Et seda patriotismiteemat veel jätkata, siis seik tänasest frankofoonia ja metissage (ma ei teagi, kuidas seda sőna tőlkida, aga tähendus on umbes nagu segaverelisus vői rahvuste sulandumine) tunnist. Enne suusatamaminekut olin nii tubli, et kirjutasin valmis kodutöö Eestisse aegade jooksul immigreerunud rahvastest (muidu eelmine teisipäev oli tähtaeg). Täna toimus kodutööde analüüs ja minu jutt oli aluseks vőetud, et selgitada erinevate ajaliste daatumite ees käivaid artikleid ja eessőnu. Seega terve klass, 20 inimest sai teada, millal oli Liivisőda ja Pőhjasőda ja millal tulid rootslased ja venelased ja millal oli Eesti iseseisev. Hullult rahul olin sellise täiesti spontaanse promoga :)

Kusjuure ühe teise eessőnade harjutuse aluseks oli vőetud ühe vene tüdruku kodutöö. Kodutöö algas sőnadega: minu riik on maailma suurim riik. Ma ei suutnud kohe naeru pidada, samas on natuke kahju ka, et osad seal Venamaa avarustes ikka veel reaalsusest nii kaugel on ja ennast maailmas esimesena tunnevad. Kusjuures tegelt tuli välja, et tüdruk on hoopis kalmőkk ja ta rääkiski rohkem sellest, kust need kalmőkid pärit on ja kus nad praegu elavad. Praegu on neil vist mingi autonoomne oblast Kaspia ääres. Ja et tüdruku sőnadega lőpetada: Kalmőkkia on ainus budistlik riik Euroopas.

Laughing out loud, muud ei oska öelda.

Täna selgus, et nädala ajaga ei olnud mu DELF 2 ettevalmistuskursuse őpetaja karvavőrdki paremaks läinud. Sama igavad tunnid. Booring.

Aga tänases metroo-tasuta-ajalehes 20 minutes (metroos antaks iga hommik tasuta ajaleht, kus peamised uudised lühidalt kirjas. Kusjuures neid ajalehti on veel erinevat sorti. Vot kus on heaoluriik) ülevaade uutest liituvatest riikidest. Esimesena olid 3 balti riiki ette vőetud, ühtse grupina. Eesti kohta öeldakse: c'est le petit champion de l'élargissement (see on (EL)laienemise väike tshempion) :) ja pays le plus prospere de la région (regiooni rikkaim maa). Ja osas, kus kolme riigi nőrkustest räägitakse, Eestit ei mainita :) Mu väike patriootlik uhkustunne kasvas kohe mäekőrguseks.

Eelmine nädal suusatasin ja seetőttu sissekandeid polnud. Kui keegi kunagi Prantsuse Alpidesse suusatama peaks tulema, siis La Plagne suusakeskust julgen küll soovitada. Umbes 5 mäge ja ohtralt erinevaid nõlvu ja snowpark ja lumelauahüpete renn olid kah olemas. Igati sheff. Ehh, järgmine kord, kui suusatama lähen, ma hakkan ikka hüppeid juba harjutama. Hommikuti olid mul suusatunnid, pärastlőunati pidin aga poistega suusatama. Teadagi, tüübid olid mingid profid, kes sel ajal, kui minusugune 2-taseme tsikk paralleelseid pöördeid tehes mäest alla tuli, kaks korda sama mäge jőudsid teha. Eks ma ikka püüdsin nendega sammu pidada, aga nad pidid mind alati tőstukite juures ootama. Aga nädala lőpuks ütles mu suusaőpetaja, et ma suusatan liiga kiiresti :P Kusjuures seekord oli mu suusaőpetajaks klassika - pruun lihastes poiss :) Mitte tüdruk, nagu eelmine kord. Ja tegelt ma ei tea, kui palju tal neid lihaseid oli, sest ega sellest suusakombinesoonist eriti aru ei saa. Aga ta väitis, et kőige raskemast mustast rajast julgeb ta vabalt alla sőita.

Ja eile hommikul tegin DELF 2e degree esimese eksami. Kirjaliku osa. Ma ei julge veel öelda, et ma sellest läbi sain. Ikkagi nädal aega sai ettevalmistustundidest puudutud. Eks ma siis annan teile teada, 4. mail pidid tulemused saabuma. Teine eksam, suuline osa on järgmisel laupäeval.

Kusjuures täiesti uskumatu, aga selles DELF 2e degree ettevalmistusklassis käib üks poiss, kes on Eestist. Päriselt ka. Tegelt ta on Kohtla-Järvelt ja sőnagi eesti keelt ei räägi, aga ikkagi. Ta ise oli ka väga üllatunud, kui kuulis, et me samast kandist oleme. Väitis, et selle 3 aasta jooksul, mis ta Pariisis on olnud, on ta vaid ühte eesti tüdrukut näinud. Hmh, üldiselt poolakatest ja sakslastest pőhjapoole eriti rahvast Alliance Francaise'is ma kohanud pole.

Täna kolasin Marais's, sest see on pühapäeviti kőige elavam koht Pariisis. Marais nimelt on juudikvartal, seega reedeőhtuti täiesti välja surnud, aga pühapäeviti seal elu keeb. Homode kvartal on seal ka kohe kőrval, nii et sealkandis saab vabalt hängida, igast murjanid ei tule sind tülitama, kui tüdruk oled :) Lahedad disainipoed on seal. Ja avastasin, et siinne kaubandus teeb edusamme, nii mitmedki poed olid täna lahti, mis sest et pühapäev on. Mitte ainult turistide poed ja araablaste poed, vaid korralikud kingapoed jm väiksed butiigid. Oh tuleks kord päev, kui ka Galeries ja Printemps 7 päeva nädalas lahti oleks. Loodan, et see aeg ei ole kuigi kaugel.

Ma vőin nüüd käed taskus linna peal laiamas käia. Sest mul on nüüd carte de long sejour. Ehk mul on passis üks kleepekas, mis lubab mul Prantsusmaal kuni septembri lőpuni resideeruda. Lőpptulemusena polnudki nii hull see protseduur. Täna läks seal prefektuuris eriti lihtsalt, kőigest 10 minutit (! siinse asjaajamise rekord).

Arstlikust kontrollist, kus kaks nädalat tagasi käisin, pole ma teile ka veel rääkinud. Hmh, täielik nali. Kőik toimus väga organiseeritult, justkui konveieril, ühest kabinetist sisse, teisest välja. Kontrolliti nägemist, vaadati pikkust ja kaalu. Kőige asjalikum asi oli, et tehti kopsuröntgen, ega mul mingit koledat kopsuhaigust ei ole. Edasi mőődeti vererőhku ja kuulati kopsu ja küsiti, ega mul kuskilt ei valuta ja pea ei valuta ja kőht ei valuta. Ainus asi oli, et igas kabinetis küsiti, ega ma rase ei ole :P Ja siis veel küsiti, kas ma olen vaktsiinisüste saanud. Ütlesin, et olen küll ja sellega oldi rahul. Sama hästi oleks ma vőinud neid mitte saanud olla.

Ühesőnaga, ei mingit pissiproovi ega aidsitesti ega midagi. Samas ei saa ma aru, mida teeb Prantsuse riik minu pikkuse ja kaaluga ja selle teadmisega, mis mu nägemine on. Kusjuures kui koolis teiste käest küsisin, kes siin kauem on olnud, siis tuli välja, et varem, umbes aasta tagasi, oli see arstlik kontroll ikka oluliselt rangem olnud. Ja pissiproovi oli vőetud. Ehh, mul vedas :)

Miskipärast on mul tunne, et ma vőin täna rahulikult pea pilvedes kőndida kartmata, et mu'ga lolli nalja tehtaks ja pärast vőidurőőmsalt "aprill!" karjutaks :P Jääb ära see igakordne kinnismőte, et ma jumala eest ära ei unustaks, et täna _see_ päev on.
Äripäeva lugedes sain juba teistkordsel lugemisel aru, missugused need naljalood on.