Siiani on mul tänase belglaste üldstreigiga (streigitakse ostujõu vähenemise vastu. No kuulge, kas nad talve tuleku vastu ei tahaks streikida...) suhteliselt hästi läinud. Isegi autoga julgesin hommikul tööle tulla ja ei läinudki kauem kui tavaliselt. Õhtul pean kooli minema, vaatame, mis sellest saab.

Mul on selline kool, mille nimi on katooliiklik ülikool ja ühtlasi on ka igas auditooriumis tahvli kohal väike rist ja tunniplaanist saab valikainetena hulgaliselt kanoonilist õigust võtta :) Muidu on äge. Siiani vähemalt. Kolm nädalat on juba käidudki. Aga väga huvitav on sattuda töölkäijate ühiskonnast äkki üliõpilaste ühiskonda. Iga jumala (katoliiklik kool ikkagi) kord, kui ma sinna üliõpilaslinnakusse õhtul kl 6 paiku satun, on üliõpilased juba täitsa purjus. Aga tundub, et ajavad tõsiseid asju, kirjutavad plakateid stiilis "tulge täna kl 7 sinna-ja-sinna, seal saab odavalt õlut" ja isegi rebaste ristimine toimub.

Nädalavahetusel käisin Viinis ja Bratislavas. Oh, milline meeldiv käik. Viin on selline nagu ta alati on. No kuidas saakski Burgteater 2 aasta jooksul muutuda, kui ta juba vähemalt 100 aastat muutumatu on olnud. Üle pika aja teatrisse sattuda oli muidugi ka täielik elamus. Puhas visuaalne nauding (no nii hästi ma sellest saksa keelest nüüd ka aru ei saa, eriti kui mängitakse Shakespeare'i Kuningas Lear'i Viini murdes), kostüümid, lavapilt, erinevad sümbolid... Kohvikus jõin melange'i, sõin õunastruudlit, jalutasin mööda Kärtnerstrasset ja ostsin Mozart kugel'eid. Täiesti tavaline programm, aga hullult mõnus.
Minu hämmastuseks oli ka Bratislava täpselt samasugune nagu sealt 2 aastat tagasi viimati lahkudes (Tallinn seevastu muutub iga 6 kuu tagant, kui sinna satun). Nagu poleks ära olnudki. Enamus restoranegi olid kõik samad. Ainult uue teatrimaja on nad valmis saanud ja seega ooper ei toimunudki enam vanas ilusas ooperimajas, vaid seal uues.