Esmalt erilised tänud neile, kelle kirja oma postkastist leidsin :) Vaev saab kindlasti tasutud. Ja tänu Roometile tean nüüd, et bioloogilist piima on ikka mőtet osta küll, sest olen seeläbi ise parem :)

Muidu vahepeal ei saanud ma kirjutada, sest olin hullult tige siinse süsteemi peale. Ilmnes, et ma ikka vist ei pea Eestisse viisat küsima tulema. Selline lugu: alguses vaatasin ainult ühte paberit, mille AF-i tädid mulle andsid ja kus ühel pool on kirjas, mida EL kodanikest őpilased peavad tegema ja teisel pool, mida muud őpilased peavad tegema. Pőhimőtteliselt tuleb prefektuuri (see on linnavalitsus) esitada umbes samad dokumendid, ainult et mitte-EL kodanikud peavad ka viisa esitama. Erandiks oli paberile märgitud Shveits ja Poola, kellelt viisat ei küsita. Juhuslikult sattusin aga sinna prefektuuri, kus neid asju aetakse. Seal oli muidu seina peal samasugune paber nagu AF-is, ainult et värvilisem ja suurem, ning ühtlasi oli sinna märgitud, et ka eestlastest őpilased ei pea viisat omama. Väga keeruline jutt sai, aga loo moraal on selles, et AF-i tädid ilmselt mőtlesid, et ei tea mis see Eesti veel on ja jätsid selle sőna lihtsalt välja.

Vahel mind tabab siin ikka patriotismipuhang ja tahaks neile kőrva karjuda, et mis te mu väiksest Eestist őige mőtlete. Samas, tunnistagem fakti, kellelgi pole siin aimugi, mis see Eesti on. See, et me EL-iga liitume, on neile teiseks suureks üllatuseks peale seda, kui nad teada saavad, et me üldse Euroopas asume. No nii hull tegelt pole. Samas kuulan siin sellist raadiot nagu Radio France Info, mis on umbes nagu Vikerraadio. Iga neljapäev on siin ühe liituva riigi päev, st on igast saated sellest riigist ja intervjuud jne. Eesti päeva alustati lausega: "Eesti on liituvatest riikidest kahtlemata kőige vähem tuntud." Ja see on jumala tősi. Kui palju te teate nt Maltast vői Küprosest? Prantslased teavad Eestist veelgi vähem.

Need RFI neljapäevakud ise on omaette teema. Alguses ma mőtlesin, et nad räägivad ainult Eestist nii: väike riik, valis EL selleks, et mitte valida Venemaad, keegi midagi EL-ist ei tea ja ei tahagi teada, keegi ei taha ka EL-iga liituda ja ei tea, kuidas seal rahvahääletusel küll see 67 % kätte saadi. Tegelt on samasugune tonaalsus kőigi teiste maade kohta ka. Isegi Sloveeniast räägiti samas toonis, kuigi see on ju jälle üks edumeelsemaid ja rikkamaid liituvaid riike. Teisest küljest oli see muidugi kivi eestlaste enda kapsaaeda ka, kellega intervjuusid tehti: kes siis räägib sellist juttu, et olemegi väiksed ja lollid.


Ühesőnaga, ma sain teada, et pean kribinal-krabinal pabereid ajama ja nüüd olengi igast ametnikega vőidelnud. Prefektuuris on kőige shefim kord. Ma pean oma paberid enam-vähem kokku saama, siis pean ühel hommikul kl 9 sinna minema (pärastlőunal ei tohi enam minna, nii et lähen ilmselt teisipäeval), et saada endale rendez-vous aega. Ja siis saan randevuu aja ja pean kunagi tagasi minema, kus on siis näha, mis minuga edasi tehakse. Tőenäoliselt jooksutatakse 10 korda. Kohtasin seal prefektuuris teisipäeval ka esimest korda päris eestlast Pariisis. Lahe :) Ta oli kohe aru saanud, kui ma seal seletasin, et eestlasega tegu :)

Halb küll öelda, aga olles kőigist neist rumalatest ametnikest heitunud, lootsin paremat kohtlemist Eesti saatkonnast, aga ka see polnud päris see. Nad ei olnud mulle nőus sünnitunnistuse tőlke kinnitust selle nädala lőpuks tegema, väites, et neil on hirmus palju tööd. Samas mingid tsurkad, kes korralikult prantsuse keeltki ei rääkinud, eesti keelest rääkimata, ja kes minu ees endale Eesti viisat taotlesid, said viisa veel sama päeva lőuna ajal kätte. Pidid pärastlőunal saama, aga kuna nad tütarlapse lőunale lubasid kutsuda, siis lubati viisa ka lőunaks teha. Tundsin, et mind on nii rahvuse kui soo tőttu diskrimineeritud. Kui ma oleks Eesti Ekspress, ma paneks kohe selle halva kogemuse rubriiki.

Täna oli mu viimane päev koos selle klassiga, järgmisest nädalast moodustatakse uued klassid nagu iga kuu. Mu meelest oli see kőige väsitavam klass, brasiillased jutustasid ja itaallased kopsisid pastakaga vastu lauda ja muidu oli ka tunne, et olen 8. klassi teismeliste sekka sattunud. Et märts veel eriti hästi algaks, siis lähen nädalvahetuseks Bretagnesse, kus kindlasti jälle ohtralt nimetamatuid mereande süüa saan. Bretagne
s oli täna hommikul kohati 50 cm lund maha sadanud, nii et seal oli mőnes kohas lausa eriolukord välja kuulutatud. Ma aga loodan, et see lumi veel homseks ära ei sula, piltide pealt paistis küll väga ilus.

Teil on seal vastlad, aga mul on Mardi Gras ehk Rasvane Teisipäev. Uurisin natuke asja ja tuleb välja, et pőhimőtteliselt on siin tegemist sama asjaga, mis meil vastlad: Mardi Gras on kristlik püha ja viimane päev enne suurt paastu, millal pidutseda vőib. Ainult et siin ei sööda mitte hernesuppi ja seajalgu, vaid creppe ohtra vőiga. Pőhjendus on umbes selline, et enne paastu, kui muna ei tohi süüa, tuleb kőik munad ära tarvitada.

Teine suur erinevus on, et kui meil tehakse vastlaliugu, siis siin pool Euroopas peetakse karnevali. Sőna "karneval" pidavat tulema itaalia keelest ja on seotud kuidagi lihaga (tőepoolest, "karnivoor" ja "lihakarn" on meilgi olemas). Nad ütlevad siin, et Mardi Gras'l on kőik lubatud. Vanasti olla Mardi Gras olnud päev, kus kirikus lauldi ja tantisiti, rikkad muutusid üheks päevaks vaesteks ja vaesed rikasteks, rumalad tarkadeks ja vastupidi. Ja tänaseks on selles kombest saanud lihtsalt karneval, kus vőib muutuda kelleks iganes ja teha mida iganes.

Mina näiteks kavatsen siinsest bürokraatlikust reaalsusest välja lülituda ja lähen AF-i filmi vaatama.

Uh, küll on külm väljas. Täna sadas isegi lund.

Tegelt pole mul siin häda midagi. Lund olen ma siin Pariisis näinud täpselt kaks korda ja seegi oli miski, mis enne asfaldile jőudmist oli juba veeks sulanud. Tavaliselt kőnnin ringi kingades, saapaid kannam ainult poosetamise mőttes. Ja mul ei ole kunagi jalad märjad vői kőrvad külmunud. Ja kui päike paistab, on ikka väga mőnus. Üks hommik hakkasin just kooli minema, oli hästi selge ja päike oli kohe-kohe tőusmas. Lőuna pool Pariisi on 2 lennuvälja. Varahommikused lennukid olid sinna lőunataevasse oma jutid vedanud, mis tol hetkel olid imeliselt roosad eresinisel taustal :)

Veendusin veel täna, et need 18 eurot, mis ma uute kontsaplekkide peale kulutasin (mis osutusid seega pea sama kalliks, kui kingad ise), olid ikka vajalik väljaminek. Ujulas tuli üks tüdruk mu juurde ja küsis, kust ma küll nii shefid kingad sain :) Headest asjadest ei tohi nii lihtsalt loobuda.

Eilse őhtu veetsin Palais's de Tokyo (Tokyo palees). Tegemist on hoonega, mis väljast näeb täitsa palee moodi välja, aga seest poolt on kultuurikeskus. Pariisi ja Tokyo vahel on kultuurisidemed juba ammu olnud ja palee iseenesest on olemas olnud vist juba 50ndatest alates. Oma praeguse kuju (sisu) sai see aga 90ndate lőpus. Nimelt on hoones sees kőik sisu ära lammutatud, krohv maha kraabitud. On paljas betoon ja kommunikatsioonid. Ja mőned seinad on valgeks värvitud, nii et saaks näitusi korraldada ja installatsioone näidata. Pőrandad olid alles jäetud, st pőrandatel oli ikka veel marmor, mis sest, et mőnes kohas praguline. Ja kőige keskel troonis suurejooneline trepp (mis muuhulgas viis ka teisele korrusele), millel kunagi oli kindalsti väga uhke punane vaipki. Nn salongi pőrandat kattis erklilla maal ja salongi kohvik nägi välja täpselt sama lihtne, kui laisa perenaise köök. St oli külmkapp, kust tuli jooki vőtta, ühes kohas tuli raha maksta ja laua otsas tegutses kokk. Ning kőike seda kattis suur korratus (tőttöelda oli mul raskusi selle raha maksmise koha leidmisega). Samas, milleks investeerida kassasse / letti, kui saab asjad niisamagi ära aetud :)

Palais de Tokyo toimib tőepoolest kultuurikeskusena. Sealne raamatupood sisaldas kahtlemata sama palju moodsa kunsti raamatuid (ja muid vidinaid) kui Centre Pompidou oma (mis on suurim). Ta on avatud kuni 23.30 (!) iga päev (v.a. esmaspäev) ja kunstitudengitele on sinna tasuta sissepääs. Kusjuures kunstitudengid on ennast edukalt väljendanud tualettruumis - muidu on tualetid üleni mustaks värvitud, kuid ainsatel heledamatel kohtadel (paberihoidja, peegel jmt) on ohtralt graffitit. Väga omapärane. Samas üllatavalt puhas :)

Näitustest ma praegu ei räägi, sest need olid näited moodsast kunstist nagu iga teinegi. Aga mind tegi kadedaks see julgus, millega kunagi pompöösne hoone oli alasti kistud ja seda lihtsalt efekti mőttes. Ja lőpuks, kas ei peaks meiegi valima sama lahendust oma Paberivabriku ja sadama kvartali jaoks? Seinad on ju olemas, vaja vaid veidi valget värvi ja elekter sisse vedada.



Joon parasjagu teed piimaga, sest kurguvalu tahab vägisi vőimust vőtta. Selle piimaga on üks asi. Nimelt on siin Prantsusmaal eriti popp osta poest mitte tavalisi toiduaineid, vaid bioloogiliselt toodetud toiduaineid. Viimased on muidugi oluliselt kallimad. Nt tavaline piim maksab 60 senti ja bioloogiline 1.50. Kusjuures nii esimene kui teine säilib avamata toatemperatuuril vähemalt kuu. Samas ei saa ma aru, mis vahe ikkagi on tavalisel piimal ja bioloogilisel piimal. Minu teada saab piima pudelisse panna niimoodi: piim saadakse lehmalt, viiakse piimakombinaati, piim segatakse kokku, pastöriseeritakse (kuumutatakse), homogeniseeritakse (et koort ei tekiks) ja pannakse pudelisse. Vőibolla unusid mul osad etapid, aga umbes nii peaks olema. Samas, kuidas seda bioloogilist piima siis tehakse? Missugune etapp sellest protsessist võiks bioloogiline olla? Vői kui Eestis tehakse ikka veel ainult bioloogilist piima, siis vastupidi, kuidas seda mitte-bioloogilist piima tehakse? Segatakse piimapulber ja vesi? Ei tundu eriti tőenäoline.

Kui keegi teab, palun saatke mulle selgitav meil. Prantslastelt ei tasu mul küsimagi hakata, sest nad ilmselt ei teaks isegi seda, et piima saadakse lehmalt :)

Seni ostan edasi seda bioloogilist piima, sest kőik ostavad.

Tänase päeva number on 650.

Siin avaldati mőned päevad tagasi uurimus, mille kohaselt aastatel 2000-2001 elas Prantsusmaal allpool vaesuspiiri ligi miljon last. Mis teeb kokku 8 % lastest. Mhm, on ju jube. Valitsus on täitsa endast väljas ja korraldab kampaaniat praegu.

Ainult et "allpool vaesuspiiri" tähendab siin perekonnaliikme kohta sissetulekut, mis on väiksem kui 650 eurot kuus. Kusjuures Euroopa Liit pidi nn vaesuspiiriks lugema 800 eurot kuus.

Korruta see 650 eurot 15,6-ga ja vőrdle vastust oma palgaga. Ja oma perekonnaliikmete ja sőprade palgaga. Onju huvitav :P

Olen oma prantsuse keele őpingutes kolmandal tasemel AF mőttes. Mis muuhulgas tähendab, et teemad, mida me oma tundides arutame, ei ole enam nii titekad nagu Puhkus ja Minu kodulinn, vaid päevakajalisemad ja vőiks öelda et intellektuaalsemad. Näiteks arutasime me Le Pen'i valimisedu ja erinevaid valimiskordi. Täna arutasime Prantsusmaa kui ühiskonna üle. Umbes et kes siin elavad ja missugused on inimestevahelised suhted ja kuidas meile, välismaalastele, Prantsusmaa tundub. Ega ma midagi salgama ei hakanud, ütlesin oma arvamuse välja - on üks konservatiivne ja muutusi tauniv ühiskond praegu. Őpetaja ei tahtnud minuga nőus olla. Kui ma püüdsin talle seletada, et Eestis on areng palju kiirem kui siin ja inimesed on igasugustele uuendustele rohkem avatud, ei tahtnud proffeseur ikka mind uskuda. Arvas, et me areneme alles ahvidest inimesteks. Kui ma väitsin, et ei-ei, see pole nii, et me alles areneme Euroopale järele, vaid et me oleme mitmeski asjas Prantsusmaast ees, muutis proffeseur teemat... Omamoodi oli see järjekordne näide prantslaste pőikpäisusest ja siirast usust, et nad on maailmas kőige paremad :P

Samas, kui ma räägin neile, et meil on ID kaart ja mis selle kőigega teha saab, et bussis saab piletit sms-iga osta (natuke ju vőib liialdada), et tuludeklaratsiooni saab internetis esitada ja makseid saab internetis teha, et valitsus töötab e-valitsusena ja mingeid pabereid laiali ei jagata, et mobiiltelefon pole mingi eksklusiivsus, vaid igapäevane asi ning et isegi lastel on oma, mind ei usuta. Seda ma pole veel julgenud öelda, et meil varsti geene kaardistama hakatakse (loodetavasti). Siin käib kőik ikka veel tigupostiga, see on uskumatu, kui palju posti nad siin saavad, suures osas suht mőttetusi. Sama oli nende dokumentidega, mida EL-ile pean esitama. Selle tőendamiseks, et ma olen töötanud, vőin ma neile saata ka oma viimase palgatőendi. Pagan, mul pole Hansapanga aegadest saadik paberi peal palgatőendit olnud. Vői kui oligi mingi paber, siis see oli pelgalt informatiivne ja keegi sinna mingeid templeid ei löönud.

Hmh, Eesti SKP inimese kohta vőib küll selle riigi omast kordi väiksem olla, aga minu meelest elab siinne vabariik ikka alles 70-80ndates ja ei taha uskuda, et sotsialism, mis kőrge majanduskasvu aegu oli vőimalik, ei toimi enam olukorras, kus majandus langeb ja eelarve on pidevas miinuses. Räägin, nagu oleks siin revolutsioonieelne seisund - vana moodi enam ei saa ja uut moodi ei taha :) Ainult et keegi ei taha siin revolutsiooni korraldada :)

Kusjuures tähtpoliitikuks on siin praegu siseminister Sarkozy, kes näitab oma vőimu sellega, et aegajalt toimuvad "politseinike paraadid", nii ma seda nimetan. Aegajalt sőidab sinust tänavapeal mööda umbes 10 politseiautot sireenide huilates ja vilkurite vilkudes, lihtsalt niisama. Küsige Andruse käest, ta nägi ka seda hetke, kui lihtsalt äkki on terve tänav politseiautosid täis ilma mingi erilise eesmärgita. Jőudemonstratsioon. Ega prantslased ise ka ei salli seda Sarkozyt. Muidu on siin poliitikud samasugused nagu meilgi - valetavad ja varastavad, nad tunnistatakse kohtus süüdi ja nad jätkavad samal kohal. Vahel tuleb kohe soe tunne südamesse, äratundmisrõõm :)

Missugune päev... töömeili salasőna aegus, wanadoo salasőna olen ära unustanud, őnneks blogi salasőna oli meeles. Nii et töö asendus sujuvalt minust mitteolenevatel pőhjustel lőbuga. Vaatasin Sügislegende ja see on ikka üks nutufilm küll. Aga hea on ikka :)

Leidsin, et teine kord, kui ma jalutama lähen, siis lähen ikka sellistesse ilusatesse kohtadesse, nagu ladina kvartal vői Marais vői Champs Elysee vői Ile de la Cité. Pole mőtet siin äärelinnas kőmpida, sest kogu romantika on ikka eelnimetet kohtades. Sattusin täna ühte väiksesse kaubanduskeskusse, mis oli nagu Linnahall. St sama kole, aga oluliselt väiksem muidugi. Järjekordne näide sellest, et tasub vaid rajalt eksida ja satudki jälle kohta, mis üldse ei vasta klisheele "Pariis" :) Tegelt ma usun, et see kaubanduskeskus oli omal ajal üks vingeimaid, aga see oli 30 aastat tagasi. Ja samas detailid mulle meeldisid: nn kaubanduskeskus ise asub kőrghoonete vahel (ÜRO ja teised tähtsad majad, Novotel, AGF jne) ja on justkui väike kivist küngas nende hiiglaste vahel. Ja küngas ulatub üle autotee ning moodustunud sillal on mőnus jalutada ja istuda ja Seini vaadata. Isegi Eiffel paistis kätte. Jalakäijate peale siin ikka mőeldakse.

Et homme hommikul mu äratuskell ikka heliseks (mitte nagu täna).

Üle pika aja oli täna metroos jälle üks oma-meelest-pillimees. Tegu on lausa erilist liiki inimestega, kelle ühiseks nimetajaks on tavaliselt, et nad üldse pilli mängida ei oska. Alati on erandeid muidugi. Täna oli üks poiss, kes mängis mingit väikest akordioni ja purssis natuke prantsuse keelt. Vasaku käega oskas ta vaid 2 akordi vőtta ja paremaga punnitas meloodiat. Ei tulnud eriti välja. Ega ma ei hellitanud ka - kui oma-meelest-muusik ikka väga halb on, siis topin demonstratiivselt näpud kőrvadesse. Kusjuures see mőjus täna, poiss lőpetas ja läks teise vagunisse. Raha küsis ka muidugi enne, aga keegi ei andnud :P

Tegelt kőige suurema aferisti tiitli hoidjaks on siiani üks tüüp, kes oli endale sebinud sellise väikse kőlari, millele olid rattad alla kruvitud ja mikrofon ja senditass külge suratud. Tüüp vajutas nuppu ja kőlarist tuli selline nagu karaoke-pőhi, mingi pop-laul, "Marina, Marina" vői mingi muu taoline. Omast arust oli kutt hullult edasi arenenud - kőlar ja mikrofon ja puha, aga kőik, mida ta selle poplaulu taustal produtseerida suutis oli "heeii-hooo, heeiii-hooo". Puusi nőksutas ka :) Uskumatu. Samas väga Pariis.

Muidugi olen ma metroos näinud ja kuulnud ka täiesti mega keelpilliansamblit ja sheffi klaverimängijat süntekaga ja lahedat ksülofonimeest.

Ma tahan ikka veel ühest asjast rääkida. Kuigi on veel miljon muud asja, mida ma peaksin tegema.

Lisaks teistele metrooliinidele sőidan ma pea iga päev ka liiniga nr 4. Ja see nr 4 on kőige logum liin mida ma üldse näinud olen. Nt nr 1 on väga modernne, puhas ja avar, rong on uus ja vagunid kasitud. Muud on sellised keskmised, mitte super, aga ka mitte halb. Aga 4 on üks ilge logu. Rong ei ole mitte voolujooneline, vaid on kandline, tőepoolest teravate nurkadega, istmed on väiksed ja kulunud. Kui teised rongijuhid kiirendavad peatusest väljudes ja uuele peatusele lähenedes enam väga kővasti gaasipedaalile ei vajuta (tegelt ma ei tea, mis pedaalid neil seal on), siis 4. liini rongijuhid teevad nii: peatusest ära sőites nőkutavad nagu algaja autojuht, alati enne järgmisse peatusse jőudmist alguses kiirendavad ja siis vajutavad järsult pidurit (umbes nagu Valner, aga Valner on parem). Kuna rongijuht peatuste vahel kihutab, siis vahel jőuab rong graafikust ette ja siis ta lihtsalt seisab peatuste vahepeal pimedas metrookoridoris. Et siis jälle kiirendada ja kannaga pidurit vajutada...

Kui ma tavaliselt hängin siin lőuna pool Seini (kusjuures kui eestis hääldavad kőik selle jőe nime püüdlikult "sääniks", siis prantslased ise ütlevad hooletult "sen", päriselt ka), siis eile sőitsin selle sama nr 4-ga pőhjapoole Pariisi, umbes Gare du Nordi lähedale. Adusin, et Pőhja-Pariis on ikka hoopis suurem rahvaste paabel ja minusuguse blondi jaoks suht väljakannatamatu koht. Kőige tipuks istus minu vastas üks teismeline poiss, selgelt mitte-eurooplane, kelle sőber oli umbes teises rongi otsas. See aga neid ei heidutanud, nad jätkasid oma mitte-prantsusekeelset juttu sundimatult üle rongi. Kuna mul suht tihti kaaskodanike kohta oma arvamus on, siis tegin endamisi nende ignorantsuse peale nägusid. Tüübid mőtlesid, et ma saan nende mőistetamatust vadinast aru ja hakkasid mulle külge lööma, ise olid umbes 14 aastased. Rääkisid muudkui oma arusaamatut juttu ja vaatasid sügavalt silma. Kusjuures mul olid isegi teksased sel päeval jalas (mitte seelik, nagu tavaliselt). Mul oli tegelt hullult naljakas, tüübid aga arvasid, et kuna ma naeran, siis nad meeldivad mulle. Őnneks tuli minu peatus ja nad mind jälitama ei hakanud.

Tegelt ei räägi ma siin suures linnas kunagi tänava peal vőőrastega. Mis sest, et paaril korral on inimesed solvunud olnud, et ma neile teed ei juhata. Samas on siin ikka igasugu veidrikke. Ükspäev näiteks üritas üks suure kőhuga mees teeselda, et ta leidis just maast umbes 50 gammise kuldsőrmuse ja püüdis seda mulle pakkuda. Tean juba teie haledaid trikke... Õnneks tuleb varsti suvi ja saan jälle vabalt päikseprillide taha varjuda nagu mingi diiva.

Vaatasin eile sellist laste multikat nagu L'ile de Black Mor (Black Mor'i saar). Ma ei teagi, kas see on Hollywoodi vői prantslaste enda oma - osa teksti oli nagu inglise keeles, samas tegijad tundusid prantslased olevat. Vahet pole. Igatahes, pidage mind vanamoodsaks, kui tahate, aga ma olin ikka lausa shokeeritud. See on selline täispikk laste multikas, joonisfilm, kus tegelasteks on ka lapsed. No äärmisel juhul vőib nende tegelaste vanuseks teismelised pidada, aga multika sihtgrupp on selgelt alla 10 aastased.
Kid on poiss ja see teine oli alguses ka poiss, aga pärast tuli välja, et on hoopis tüdruk. Kid ja tüdruk said headeks sőpradeks, vőib isegi öelda, et armusid ära. Ühes romantilises stseenis aga vőtab tüdruk endal särgi seljast ja pikutab seal aasa peal nii pool tundi rinnad paljad. Ja see polnud mingi lapse rind, täiesti seks oli. Vähe sellest, tüübid peaaegu seksisid seal multikas. Pagan, kui ma kümnene olin, siis "kuusirp säras palmikuis ja hele täht oli laubal tal", see oli kogu romantika. Tänapäeval peavad aga lapsed sellist pornot vaatama.

Et kőik ausalt ära rääkida, siis ei viitsinud ma enam teile iga kord korralikke ja ilusaid pikki kirju kirjutada. Sest lühikese ajaga ei juhtu nii palju, et pikki kirju kirjutada, ja pika aja peale lähevad alguse asjad meelest ära. Kuna teie mulle ka niikuinii ei kirjuta (ai-ai), siis oli otsus küps. Otsustasin trendi järgida :P ja regasin endale blogi. Ma veel ei tea, kuidas see mul töötama hakkab ja kui tubli päevikupidaja ma olen, aga vähemalt algus on tehtud.

Hmh, nüüd, kus kirjutamise aeg käes on, ei oskagi nagu midagi öelda. Sest tänane päev ei ole just sündmuste ja emotsioonidega hiilanud. Igateisipäevane turult őunte ostmine ja kool. Ja ma otsustasin, et ma ikka ostan endale uue näokreemi, mis siinsetele oludele (loe: suure linna saastele ja stressile) vastab. Väga tähtis otsus :P

Selle-eest eile juurdlesin, miks küll prantsuse keeles sőna "lahe, tore, ilus" on sama sőna mis "emane öökull". Kirjapilt ja kőik sama. Kusjuures see pole mingi irooniline "lahe" vaid täiesti tősine ja heatahtlik. "Ah, see mees on üks emane öökull..."

Muidu pärast poolteist kuud siin oskan ma juba päris hästi pariisitari moodi "phff" teha ja müüjatega vaielda. Tean, kust baquette'i osta (sest mitte igast boulangerie'st ei saa head baquette'i) ja millal poodides lőunavaheag on. O-la-laa tuleb mul ka päris hästi välja.

Lugesin üht naisteajakirja, kus kevade suurimaks trendiks nimetati nn balletikingade stiilis kingi. Ümmarguse ninaga ja ilma igasuguse kontsata. MInu meelest pariisis see küll mingi eriline uudis pole, kőik naised kannavad siin just selliseid kingi ja nad on neid alati kandnud. Ja kolmveerand pikkusega pükse kannavad nad ka, ma ei saa aru, mis pärast. Kusjuures tegin täna veel ühe tühelepaneku: mu klassis, Alliance Francais's käivad kőige paremini, no kőige moodsamalt riides 2 inglise tüdrukut. Midagi pole teha, aga Pariis ei ole enam mingi eriline moepealinn, viimased aastat on tiitel kindlalt Londoni käes. Sest riided, mida ma sügisel Londonis nägin, hakkavad alles praegu tasapisi Pariisi poodidesse jőudma.

Mul on veel Pariisist kui vanast linnast igasugu arvamusi, aga nendest mőni teine päev. Praegu lähen Starbucks'i kohvi jooma. Mőni aeg tagasi avas Starbucks Pariisis oma esimese kohviku ja nüüd kibelen. Prantslast kohv vőib küll hea olla, aga ma tahaks ühte suurt kohvi rohke piimaga. Ja ma ei ole veel kuskil siin sellist päris itaalia stiilis lattet saanud, sest prantslastele on itaalia kohv kui härjale punane rätik, et mitte öelda oksepurse, nii et parem mitte mainida. Hoidke mulle pöialt, et Starbucks ei ole oma turundusstrateegias otsustanud kohvi kohalikule maitsele kohandada.