Amsterdam

Kui ma veel keskkoolis käisin, siis korraldati meil koolis üks ülimega reis Inglismaale. Loomulikult käidi sel ajal reisimas bussiga, mis tähendas 3 päeva bussis loksumist siinasõites ja teine 3 päeva tagasisõites. Õnneks tehti vahepeal strateegilistes kohtades poolepäevaseid peatusi. Esimest ja siiani viimast korda nägin sellal ära Berliini (meeles on ainult DocMartensi pood), Brugge'i (meeles on ainult öö ja mingi kanal, millest kõigest tuli eriti udune foto) ja Amsterdami. Amsterdamis tegid meile kaasasolnud õpetajad varahommikul kl 6 ekskursiooni punaste laternate kvartalis, meeles on paksud naised aknail.
Brugge'is olen ma vahepeal veel käinud, päevasel ajal, ja muljed on hoopis teistsugused kui siis 10 aastat tagasi. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin lõpuks ka Amsterdami. Mida ma küll nii kaua venitasin, vaid 2 tundi autosõitu...
Igatahes, Amsterdam on lummav. Ta on ikka hoopis teistsugune kui kõik ülejäänud linnad, kus ma kunagi käinud olen. Ühesõnaga ütleksin ma, et seal valitseb puhas hedonism. Kui Haag on asjalik pealinn ja Roterdam on sadamalinn, siis Amsterdamis pole muud teha, kui lõbutseda. Kas punaste laternate all või kohvishopis või kanalil või jalgrattal kihutades. Jalutad punaste laternate vahel, näitsikud keeravad ennast aknal ühte ja teist pidi, järgmises vitriinis on a la l00map0rno, ja järgmiseks tõmbavad tüübid ennastunustavalt kanepid. Aga kõik see toimub kuidagi eriti tšillilt ja keegi sulle närvidele ei käi. Kuidagi turvaline oli olla. Brüsselis või Pariisis ei tõstaks ma jalgagi sellistesse kvartalitesse.
Kõik need 2 päeva me vist ei teinudki muud, kui lihtsalt jalutasime ühe kanali juurest teise juurde. Vahepeal istusime kohvikus ja vaatasime mustaks värvitud maju. Hämmastav on see, et Amsterdamis on kõigi nende 17. sajandi majade vahele ja kõrvale ka päris paras kogus moodsat arhitektuuri mahtunud. Kui igas teises linnas oleks need majad koheselt kolearhitektuuriks ristitud, siis Amsterdamis olid nad suutnud selle kõik 1 tervikuks siduda. Tulemus oli nauditav, enamgi veel. Põhjasaartel oli aga ridamisi eriti moodsaid kooslusi ja see oli hullult lahe. Tagantjärele mõeldes tundub, et Amsterdam on kirjeldamatu, seda on võimalik ainult tunda.

Shoppamisel on teraapiline mõju, tuju läks kohe mitu kraadi paremaks... Mitte et mul midagi vaja oleks olnud. Tegelikult ei tahtnud ma üldse poodi minna, sest kes siis allahindluste ajal poes käib: kole kaup ja palju trügivaid inimesi. Aga kingitust on homseks vaja. Ja kui Diori 5-ne lauvärvide karp on 40 % alla hinnatud, sisu on täitsa puutumatu ja päris, siis miks mitte. Juba mitu aega mõtlesin "klassika" peale ja nüüd siis saingi.
Pärast käisin kohalikus Gucci ja Diori poes ka ringi vaatamas, sest seal ju massid õnneks ei käi, aga midagi ei jäänud nagu silma. Õnneks. Brüsseli valik on ikka Pariisi kõrval nutune ka, eriti neis kangemates markides. Ferragamo või Rossi kingade peale võiks mõelda ja üks meeste kampsik oli ka armas (siidist ja kaamelivillast, seljas kindlasti eriti mõnus, kuid "dry cleaning only". Palun näidake mulle meest, kes kampsuni keemilisse iga nädal viiks). Aga "välgunoolt" ehk coup de foudre'it polnud. Raha on kõik alles!

Autosaaga remark

Fiat Puntoga sõitsime Itaalias. Sellest maksab küll hoiduda kui katkust. Jõudu tal polnud ja üle 140 eriti sõita ei andnud. Ka siseviimistlus ei paistnud kuigi kvaliteetne, kindalaegas nt enam kinni ei käinud. 8000 kilomeetrit oli ära sõidetud enne meid.

Söögist ja joogist

Maikuu Mongoolia-ikaldus sai õnneks lõpuks läbi. Aga paljuks seda rõõmu mul polnud, esmaspäeval algas uus. "ainult" 10-päevane. Õnneks on mul siiani iga õhtu mingi kokteil olnud. Kuigi tänasel portugallaste üritusel oli küll süüa häbiväärselt vähe. Ainult mingid rasvas küpsetatud plönnid, mis mul trennist tulnuna küll alla ei läinud. Vaatan, mida homme sakslaste juures antakse, lubatakse grillvorsti. Kogu minu diplomaadikarjääri juures on kõige paremad vastuvõtud ikka soomlaste omad olnud. Järgmine nädal on ka üks ees, ootan juba.

Tegelikult käisin ma itaalia pulmas eelmine nädalavahetus. Kõigepealt käisime Como järve ääres tsillimas ja seal oli täpselt nii mõnus nagu räägitakse. Võibolla veelgi mõnusam, sest seal oli üllatavalt vähe turiste. Aga väiksed külad olid (igas väikses külas oli Gucci pood...), järveäärne promenaad oli, hea pasta oli ja jäätis muidugi ka. Isegi Shveitsis sain oma jalaga ära käidud, mis see Lugano sealt Como äärest siis ära ei olnud. Edasi sõitsime pulmakülasse. Väike küla, turiste seal üldse polnud, ainult itaallased ise. Päris Itaalia, kus vanamehed istuvad hommikul kohvikuterrassil ja lõuna ajaks sureb kogu küla välja, kui kõik söövad ja siestat peavad ja õhtul hakkab elu jälle keema. Hästi puhas ja klanitud oli ka veel kõik, mis oli üllatuseks. Laupäevahommikuselt turult sain 3 kilo parmesani (12 eurot / 180 krooni kilo! tasuta saadud), nii et tulge mulle külla. Hotell, mida pruutpaar meile soovitas, oli muidugi eriti lahe, hotel de charme selle kõige õigemas tähenduses. Väike pereasutus, mida omanikud pidasid kahtlemata suure armastuse ja hoolega. Kohati jäi mulje, et raha pärast nad seda küll ei tee. Kõigele lisaks, hotelli restoran oli veel eriline kulinaarne elamus: eriti hõrgud, ravioolid metssea täidisega, balsamäädikas küpsetatud porgandid, päris maasikamoosiga jäätis... Kõige parem restoranielamus üldse kogu reisilt.

Et me ikka ära ei unustaks, et me Itaalias käisime, siis pühapäevaõhtune Bergamo lennujaam oli täielik bordell (ütle prantsuse aktsendiga). Kui Sheremetjevo lennujaamas on vaid 1 telekas, kust lennujaamainfot saab, siis Bergamos oli 2 telekat, aga mingit infot sinna peale küll ei mahtunud. Oma check-in-i laua leidsime üles, kui kõik lauad läbi käisime. Ja lend läks hoopis teisest väravast kui see, mis pardakaardile kirjutati, aga ega seda kuskil näidatud ei olnud. Hea et ma ikka kõik väravad läbi käisin :) Ühesõnaga, ikka see hullumeelne Itaalia on ka olemas. Mingil veidral põhjusel see kõik toimib.

Muidu veel, et ma olen jurist-lingvistide reservnimekirjas. Kes teab, see teab :)