Nagu alati, on kuskilt tagasij?udes need reisimuljed kuidagi ära settinud ja ei taha üldse arvutiekraanile ilmuda.
Aga Korsika on eriline. Kui viimasel ajal v?ib kurta imestamapanevate asjade-sündmuste puudumise üle, siis Korsikalt leidsin nii m?ndagi.
Esiteks, seal on loodus. Selline päris loodus, nagu Eestiski, metsik ja inimesest puutumata. Saar on silma järgi umbes poole Belgia suurune (v?i kolmandiku Eesti suurune), aga seal elab aint 250 tuhat inimest. Needki on suures osas rannikuäärsetesse loetud linnadesse kolinud, nii et mäed on k?ik tühjad. Kahjuks lausa nii tühjad, et vahel v?ib inimtühje mahajäetud külasid kohata. Saab rahulikult oliivipuude v?i kastanite all jalutada ja rosmariini v?i mirti nuusutada.
Mägedes sai käidud, meres sai ujutud (7 korda päevas), vilus sai päevitatud nii, et olen enda kohta ikka täitsa pruun ja juuksed on täitsa blondiks pleekinud. Parim söök oli kitsejuust viigimarjamoosiga ja lemmikrestoraniks väike kalarestoran otse rannas, 20 meetrit merepiirist.
Nad ütlevad, et korsiklased on suht laisad ja eriti midagi nad ei tee. Räägitakse, et enamus väidab end "karja pidavat" (lehmi v?i kitsi v?i lambaid), aga kari on k?ik "kuskil mägedes", nii et seda kunagi ei näe. Küll aga tähendab see palju p?llumajandustoetusi Euroopa Liidust. Stastistika järgi pidi k?igist Prantsusmaa departementidest Korsikal k?ige rohkem Porche Cayenne'isid s?itma. Igatahes autopark oli märgatavalt parem kui Pariisis. Isegi parem kui Tallinnas. Muuseas, ka meie kalarestorani omanikud rääkisid, kuidas nad peavad restorani aprillist septembrini ja ülejäänud aja "ei tee midagi". Lahe :)
Mis mulle veel eriti meeldis, on et kuna korsiklased on v??ramaalaste (st k?igi mitte-korsiklaste) suhtes üsna umbusklikud (et mitte öelda "väga vaenulikud"), siis ei j?lkunud seal ühtegi neegrit ega araablast. Mis tähendas, et mina sain rahulikult ringi liikuda ja k?ik teised prantslannad kandsid ülima vabadusega igasugu läbipaistvaid kangaid, suuri dekolteesid ja miniseelikuid, topless jne. Nii palju paljast prantsuse ihu pole ma veel eluski näinud, sest suurtes linnades on see lihtsalt v?imatu (murjamite pärast, kes kohe k?iki naisi "objektideks" peavad). Muidu korsiklaste isepäisus on teada. Selle 3 nädala jooksul, mis ma seal viibisin, tulistati 2 korda Calvi linnavalitsuse pihta, lasti ?hku üks maja (loomulikult olid elanikeks prantslased, aga ?nneks neid polnud kodus) ja taheti ?hku lasta 2 helikopterit (viimane eba?nnestus ja kahjuks said surma hoopis 2 pommipanijat. Aga seegi on segane lugu, sest pommipanijate kaaslased andsid sellest lähedastele teada 2 päeva pärast ja politseile 4 päeva pärast. Kokkuv?tteks, et see on väga korsika). Muidu turistide vastu neil midagi ei ole, aga ei ole üldse m?tet hakata kaalumagi sinna elamaasumist. Kuigi viimase 30 aastaga on rahvaarv kahekordistunud.
Club Med ise oli omaette elamus. V?ib öelda, et esimene nädal möödus meil täielikus ebareaalsuses: puhkekompleks k?rgemale keskklassile, kus k?ik tehakse sulle ette-taha ära. Alguses ma ei saanud üldse aru, miks kogu teenindav personal mind sinatab ja miks nad ilmtingimata mu kohvreid tahavad tassida. Aga ongi lihtsalt nii. 3 korda päevas antakse hullult head sööki ja lahjad alkoholid on ööpäev läbi tasuta saadaval. K?ik muud tegevused on ka tasuta, purjetamine, paadiga s?itmine, aeroobika, matkad jne. Mu lemmikkohaks olid siiski lamamistoolid rannas suurte päikesevarjude all, kus ma selle esimese nädala jooksul peaaegu k?ik oma raamatud läbi lugesin. Aga selline chillimine oli väga teretulnud pärast t?mblemist Brüsselis. ?htuti toimus pidu, mille tarvis tuli paremad tualetid välja otsida.
Puhkus on ikka m?nus. Kuigi üle 3 nädala ei ole ka m?tet, siis tekib tahtmine uuesti normaalseks ja asjalikuks hakata. Igatahes patareid said laetud selleks korraks :) Järgmine aasta läheme vist ikka GR 20-le matkama (suur matkarada, mis viib 15 päevaga Korsika p?hjast l?unasse üle mägede ja on väidetavalt k?igist GR-idest k?ige raskem).
