ootamine

Kogu aeg peab ikka midagi ootama. Juba pool aastat ootasin ma suve. Ja l?puks-l?puks ta j?udiski kohale. Brüsselis on m?nusalt 3o kraadi ja väike tuul, Pariisis oli vastikult 35. Korteri ülemise korruse on päike talumatuks kütnud. Aga ei hädalda. M?nus on.
Nüüd ma ootan puhkust. Juba tükimat aega ja järjest kannatamatumalt. Mingit jaksu ei ole enam memosid kirjutada. Hommikul kl 6 ülest?usmisest ega nädalavahetusel memotamisest ei taha enam kuuldagi. Näpud lihtsalt keelduvad toksimast. Koosolekutel käimine on piin, mis sest et seal on konditsioneeritud ?hk ja riided ei kleepu keha külge. Ei viitsi enam. Vahepeal meenutan, missugune jaks mul oli pärast nädala-ajast saare peal rattaga s?itmist lihav?tete ajal. Jaks on aga täitsa ära kulutatud praeguseks.
Tegelt enne puhkust ootan ma veel seda, et saaks Taevaskotta. Küll ma sinna saan kah, ainult aeg on veel lahtine.