Sattusin eile Madeleine'is ühte jaapani kohvikusse. Tegelt oli selle nimi küll salon de the, aga eesti mőttes on see kohvik. Pagan, nii shikki ja moodsa sisekujundusega kohta polnud ma Pariisis veel näinud. Seinad-laed reljeefsest vineerist, diivanid tugitoolid oranzist vői valgest nahast. Anti head teed ja mingeid jaapani maiustusi (millele nime ei oska anda ja isegi seda ei saa aru,millest see tehtud oli, tean ainult, et see on see jaapani "kommi" moodi asi). Kőike serveeriti ülima väljapeetuse ja viisakusega, kandikul olid kőik asjad millimeetri pealt paigas. Isegi "taustamuusikaks" lasti vaid vaevukuuldavat linnulaulu. Pärast tüüpilise prantsuse brasserie lärmi ja agressiivsust mőjus selline kohvikuskäik kui palsam hingele. Kusjuures peale meie (eestlane ja britt) olid külastajateks eranditult jaapanlased. Tundub, et ainult jaapanlastel on piisavalt raha, et nii poppides kohtades pidevalt tsillimas käia.

Muidu olen oma juuksuriga jätkuvalt rahul, sest seekord ei teinud ta mu soovi peale "midagi uut" enam suuri silmi, vaid asus kääridega tsäksima. Päriselt ka, hullult naljakas on vaadata. Nőrgemate närvidega inimesed seda vist välja ei kannata, kui käärid juustesse torgatakse ja siis tsäksitakse. Ja ilmadega olen enam-vähem rahul, sest on suht soe. Ja AF-iga olen ka rahul, sest pääsesid selleks korraks oma surmigavatest professoritest. Järgmine läheb vast paremini. Vőtan kőnelemise tunde ja siinse justiitssüsteemi tunde.

Kingapoodidega ei ole rahul, sest midagi muud peale ballerinade siin ei müüda. Endaga ka ei ole rahul, sest miks ma ei saa endale Celine'i vői Diori vői Marc Jacobsi kingi osta - stressifaktor oleks kohe oluliselt madalam. Tuleb veel vaeva näha selles osas.