Autosaaga, 2. osa

Täna proovisime Mercedest, klass B. Jajah, pôhimôtteliselt sarnane A-klassiga, aga natuke pikem ja natuke vast madalam ka, seega mitte niiväga mulli moodi. Rattad olid ka tal päris suured, nagu Mazdal. Väljavaade oli hea, suured aknad ja kuna autos istudes oled suhteliselt kôrgel, siis kôrvalistmel vôis täiesti vaadet nautida. Ruumi oli ka nagu esiistmetel rohkem kui BMW 1. seerial.
Aga heal vaatel oli oma hind: sôidus oli kohe tunda, et pole enam turvaliselt vastu maad. Ütleme otse, 160 peale et tahtnud kiirendada, sest kuidagi hirmus hakkas. Kiirendus on üldse omaette teema. Kuigi sel B200-l oli kirjade järgi hobujôude sama palju kui eilsel 1. seerial, siis tegelikkuses erinesid nad jôu poolest nagu siga ja kägu. Ei ole normaalne, kui selleks, et 130 pealt edasi kiirendada, pidin sôna otseses môttes gaasipedaalil sôtkuma, pôhi tuli kohe kätte.
Vedrustus oli sel B-klassil parem kui 1. seerial, aga raputas ikka oma jagu.

Vidinad:
nii eilsel kui tänasel oli suunatulede kangil 2 tundlikkust: kui ôrnalt vajutada, siis teeb vaid 3 vilgutust ja jätab järele. Eriti mônus möödasôitudel. Samas MB suunatulekang oli minu näppude jaoks liiga kaugel. Jama oli veel see, et klaasipuhastamiseks polegi B-klassil eraldi kangi, vaid tuleb tulede kangi otsa ôiges suunas keerata. Tundus liiga keeruline ja harjumatu.
Juhipoolsest küljepeeglist ei näinud väga hästi.