Ma pole sellist ilma veel 3 aasta jooksul Brüsselis näinudki:

Tänase päeva soojarekordiks on -6, soojemaks ei läinudki. Nüüd hakkab kohaliku Uccli observatooriumi andmetel temperatuur jälle langema ja ööseks lubab kuni -12. Päeval korraks poodi minnes tundus, et see on isegi külmem kui nädal tagasi suusatamas. Ja eile sadanud lumi ei ole veel karvavõrdki sulanud, päris paks lumevaip on meie terrassil.

Selle eest paistis terve päeva ilus päike ja taevas oli päriselt sinine. Õnneks sain kordki seda ilmaimet oma koduaknast nautida, sest ma ei peagi kontoris olema, kus avaneb vaade sisehoovi, päikest ei näe kunagi ja taevast näeb vaid siis kui kõvasti kaela painutada.

10 lehekülge homse eksami konspektist veel lugeda.

Siiani on mul tänase belglaste üldstreigiga (streigitakse ostujõu vähenemise vastu. No kuulge, kas nad talve tuleku vastu ei tahaks streikida...) suhteliselt hästi läinud. Isegi autoga julgesin hommikul tööle tulla ja ei läinudki kauem kui tavaliselt. Õhtul pean kooli minema, vaatame, mis sellest saab.

Mul on selline kool, mille nimi on katooliiklik ülikool ja ühtlasi on ka igas auditooriumis tahvli kohal väike rist ja tunniplaanist saab valikainetena hulgaliselt kanoonilist õigust võtta :) Muidu on äge. Siiani vähemalt. Kolm nädalat on juba käidudki. Aga väga huvitav on sattuda töölkäijate ühiskonnast äkki üliõpilaste ühiskonda. Iga jumala (katoliiklik kool ikkagi) kord, kui ma sinna üliõpilaslinnakusse õhtul kl 6 paiku satun, on üliõpilased juba täitsa purjus. Aga tundub, et ajavad tõsiseid asju, kirjutavad plakateid stiilis "tulge täna kl 7 sinna-ja-sinna, seal saab odavalt õlut" ja isegi rebaste ristimine toimub.

Nädalavahetusel käisin Viinis ja Bratislavas. Oh, milline meeldiv käik. Viin on selline nagu ta alati on. No kuidas saakski Burgteater 2 aasta jooksul muutuda, kui ta juba vähemalt 100 aastat muutumatu on olnud. Üle pika aja teatrisse sattuda oli muidugi ka täielik elamus. Puhas visuaalne nauding (no nii hästi ma sellest saksa keelest nüüd ka aru ei saa, eriti kui mängitakse Shakespeare'i Kuningas Lear'i Viini murdes), kostüümid, lavapilt, erinevad sümbolid... Kohvikus jõin melange'i, sõin õunastruudlit, jalutasin mööda Kärtnerstrasset ja ostsin Mozart kugel'eid. Täiesti tavaline programm, aga hullult mõnus.
Minu hämmastuseks oli ka Bratislava täpselt samasugune nagu sealt 2 aastat tagasi viimati lahkudes (Tallinn seevastu muutub iga 6 kuu tagant, kui sinna satun). Nagu poleks ära olnudki. Enamus restoranegi olid kõik samad. Ainult uue teatrimaja on nad valmis saanud ja seega ooper ei toimunudki enam vanas ilusas ooperimajas, vaid seal uues.

majaotsingute rindelt

Ma muudkui käin ja vaatan neid maju. Ikka igast saasta näeb vahepeal. Näiteks käisin majas Auderghemis, mille omanikud olid renoveerinud, et nende vanemad saaksid Belgiasse elama tulla, aga lõpuks vanemad leidsid, et Hispaania on ikka palju parem koht elamiseks (miks keegi ei imesta :)). Igatahes, renoveerisid siis. Põhimõtteliselt kogu maja oli värvitud sellist moodsat kanapasa-hallikat-lillakat tooni. Kaasa arvatud aknaraamid, treppidest ja ustest rääkimata. No OK, mood on selline, tuleb vait olla. Põrandale olid nad pannud mingi kalli pleegitatud tammeparketi. Mis aga selle tammeparketi all oli, seda ei tea. Sest juba esimesel korrusel, nn köögi ja elutoa põrandas oli vahepeal üks suur ruutmeetrisuurune lohk. Veelgi hullem, väljaehitatud pööningukorrusel põrand sõna otseses mõttes lainetas. Välisseinte äärest oli kõrgem, siis vajus allapoole ja siis mõnes kohas oli jälle kõrgem. Minu pealiskaudsele silmale võis seal see kõrguste vahe olla lausa 10 cm.
Küsisid nad selle maja eest 480 000. No kui nad selle 400 000 maha müüvad, siis on neil küll hästi läinud.

Eile käisime vaatamas mitut maja 2. korda. Kuna mina peal eel-selektsiooni ära tegema, siis Eric tuleb ainult paremaid palu üle vaatama.
Kõigepealt. Eriti hinge on pugenud maja (ristisime selle omakeskis "supermajaks" või iraanlaste majaks), mida ma läksin vaatama pelgast uudishimust, et testida, kus on see hinnapiir, missugused majad mulle tegelikult meeldivad ja kuhu ma oleks valmis kohe sisse kolima. Nii et algusest peale lähtusin, et see maja on ainult vaatamiseks. Sellel majal on: suur elutuba ja köök, kus on kasutatud väga kvaliteetseid materjale (marmorpõrandad näiteks). Isegi kelder on valgete kahlitega üle tehtud, nii et see on avar ja puhas. Suur vanemate magamistuba koos oma garderoobi ja en suite vannitoaga. 2 lastetuba ja veel üks vannituba. Brüsseli mõttes suur aed (450 m2). Vastas naabreid pole. Kogu sanitaartehnika on viimase 3-5 aastal vahetatud, välja arvatud gaasikatel, mis on 10 aastat vana. Neil on ka veepehmendi. Hea asukoht metroopeatuse lähedal. Väga korralikud naabrid (eramajade piirkond). Kuna täiuslikke asju pole olemas, siis mõned puudused ka. Seal pole garaazhi (aga see eest on krundil ruumi parkida vähemalt 3 autol). Kui arvata, et mul kunagi suur pere on, siis üks külaliste magamistuba oleks ka nagu puudu. Kõige suuremaks puuduseks on muidugi hind, mida omanikud ei ole nõus alla laskma.

Selle supermaja kõrval olid kõik teised majad muidugi täiesti mannetud, kuigi objektiivselt võttes nad ehk nii kehvad polnudki.
WSP majal, mille eest küsiti 510 000 (aga ma olen juba nii kogenuks saanud, et üldiselt võib kõigist küsitud hindadest 10 % rahulikult maha arvutada. Üks agent rääkis mulle majast, kus omanik isegi hoolimata kinnisvaraagentuuri soovitusest küsib 20 % rohkem kui maja väärt on (umbes nii et 450 000 asemel 550 000), lootes, et ehk leidub lolle). Sellel oli 4 täiesti korraliku suurusega magamistuba, suhteliselt suur aed ja aia taga naabreid polnud. Garaazhi samuti polnud, kuid auto jaoks oli eraldi koht otse maja ees. Miinuseks on ehk, et metroo on ~2 km kaugusel ja elutoas on mingit väga koledat kollast tapeeti kasutatud. Üks kahest vannitoast nägi ka natuke väsinud välja. Samas on maja tugev ja korralik ja pisiremondiga saaks sellest täitsa korraliku asja.
Kui mina üritan asja ratsionaalselt võtta, siis Eric läheb majja sisse ja ütleb, kas tal tekib "tunne" või mitte. No ei tekkinud. Ja hind on tegelikult ikka ka natuke liiga kõrge.
Selle eest "supermajas" tuli tal kohe see "tunne".

Niisiis, pärast 5 kuud turul on mul tekkinud järgmised tähelepanekud.
Hind, mida küsitakse, on oluliselt kõrgem kui see, millega maja lõpuks maha müüakse. Nii et kauplemisruumi on. Kuigi tundub, et mõned omanikud arvavad jätkuvalt, et turg on samas seisus nagu poolteist aastat tagasi, kus ostetakse ükskõik mida.
Müügiperiood on veninud. Mõned majad, mida jaanuaris vaatamas käisin, on jätkuvalt müügis.

Nende kahe tähelepaneku vastandina käisin eile pärastlõunal veel vaatamas maja Montgomery metroopeatuse lähedal. See maja rikkus küll kõiki reegleid. 3 magamistuba, hinda küsiti kuulutuses 415 000. Maja on ehitatud umbes 1900 ühe Tervureni avenuu villa teenijatemajaks ja oli väga mõnusalt kujundatud, arvestades toonast stiili. SEllel oli isegi vanast tõllakuurist tehtud suur garaazh. Et mitte venitada, siis see maja oli ilus, mõnus, praktiline, väga heas asukohas! Miinuseks vast see, et aed oli selline 40 m2 pigem plaaditud terrass.
Aga. Ma olin eile omaniku sõnul viimane vaatamaskäija. Nimelt olla juba esimene vaataja omanikule öelnud, et nad maksavad talle kohe küsitud hinna peo peale ja ostavad selle maja ära. Omanik oli sellest päris jahmunud, aga siiski lasi ka teistel vaadata. Teised vaatajad olid öelnud, et nad maksavad isegi rohkem kui küsitud hind. Ja nii edasi. Eile õhtul ta vist sõlmiski siis ühega neist juba tehingu ära.
Ühesõnaga, hea asi läheb müüki otsekohe ja selle eest oldakse nõus maksma seda, mida küsitakse ja rohkemgi veel. Tuleb tunnistada, et võrreldes sellega, millist saasta ma aegajalt müügis näen, siis omanik küsis tõesti vähe oma maja eest. Natuke kahju on, et ise sellele käppa peale ei saanud, aga mis siis ikka.

Otsingud jätkuvad.

Käisin eile üle tüki aja peol, sellisel päris peol. Teemaks oli 80ndad ja väga mõnusaid hitte tuli tundide kaupa. Tegin mitu tähelepanekut:
Kuradi hea on ikka oma enda mehega peol käia :) Ei pea üldse põdema, et kellega rääkida ja kellega tantsida ja kuidas üksi baarileti ääres või tüdrukutekambas mitte-nõme ja -desperate välja näha.
Sellistel pidudel on ikka nii lahe igasuguseid tüüpe, lausa stereotüüpe jälgida. Kes joob ennast liiga täis. Missugune mees on kõige kõvem tantsukunn. MIssugune tüdruk teeb kõige väljakutsuvamaid tantsuliigutusi. Kellel on kõige rohkem erinevaid tantsupartnereid. Kes kellega lõpuks koju läheb. Kes üritab olla kombekas, aga siiski skoorida. Oligi juba vahepeal meelest ära läinud, missugused need reeglid seal pidudel täpselt ongi :)

Ja muidugi hüpeldud ja puusi nõksutatud sai pikalt ja põhjalikult. Tuleb ikka rohkem sotsialiseeruda.

majad

Vahepeal olen ma maju ikka vaatamas käinud küll, aga midagi huvitavat pole kirjutada. Ikka sama teema. Mis on liiga koledad, mis nõuavad liiga palju ümberehitusi, mis on halvas olukorras, mis on liiga kallid, kus pole garaaži või aeda.

Näiteks neljapäeval oli mul plaanis 4 maja. Kõik hinnavahemikus 400 000 kuni 460 000, kõik Kraainemis. Kahest neist pole mõtet rääkidagi, liiga vanad.
Ülejäänud kaks. Maja, mille omanikuks oli komisjoniametnik, ei olnudki võibolla nii halb, aga kuna tüüp on viimased 5 aastat vist juba 3 korda Belgiast minema ja siis jälle tagasi kolinud, siis ei jäänud mul sellest majast muud meelde, kui lugematud kolimistkastid igal pool! Kui ma nüüd järele mõtlen, siis küttesüsteem tundus ka vana ja köök oli imelik ning ülemistel korrustel oli vana vaipkate.
Neljas maja oli armas, heas asukohas, omanike enda renoveeritud enda jaoks. Kõik süsteemid olid viimase 10 aasta jooksul vahetatud, gaasikatel vaevalt aasta vana, maja oli ruutmetritelt ehk väike, aga kõik oli hästi läbi mõeldud. Aga: üle maja lendasid madalalt lennukid ja aia asemel oli pigem terrass. Nii et peaaegu, aga mitte päris see.

On ikka suur vahe, kas maja on ehitatud-renoveeritud omanike enda jaoks või on niisama midagi kokku klopsitud.

Olen käinud vaatamas ka ühte täiesti uut maja, ühte täiesti uut korterit ja ühte müügiks renoveeritud maja. Kõigi nende ühiseks nimetajaks on: põrandal kõige odavam laminaat, köögis kõige odavam köögimööbel, seinad valgeks värvitud. No kui ma ikka ise kavatsen majas elama hakata, siis ma tahaks midagi paremat...

Otsingud jätkuvad.

Viieteistkümnes ja kuueteistkümnes maja

Viieteistkümnes maja
Tervureni taga, Moorselis, 4 magamistuba, 4 fassaadi, 380 000.
Esimene maja, kus kõik 4 tuba olid normaalse suurusega, kuhu ikka voodi sisse mahtus. Muidu oli ka maja selline armas, nelinurkse põhiplaaniga. Aed oli normaalse suurusega, mitte liiga suur ega mitte liiga väike. Garaaž oli loomulikult ka. Omanikud tegid selles remondi 1-2 aastat tagasi, kõik tundus ilus, aga tegelikult ma ei ole päris kindel, kas nad ikka elektrijuhtmed ja torud vahetasid ära. Minu jaoks oli see maja top 3-s, aga tema ainus puudus on see, et see on liiga kaugel. Võtsin aega: kl 17.15 tõusin oma kontorilaua tagant püsti, läksin parklasse, võtsin auto, kl 17.45 olin maja ees. Polegi tegelikult nii kaugel. Kõndisin natuke ka ümbruskonnas ringi, täitsa küla ikka. Ei kohvikut ei saiapoodi, ainult põllud ümberringi. Nii ja naa, ühesõnaga.

Kuueteistkümnes maja,
Tervureni taga, Vossemis, 3 magamistuba, 4 fassaadi, 445 000. Garaaž kah.
Maja asus sellises uute elamute piirkonnas, kah ikkagi üsna kaugel (Tervureni külast 5-6 km). Kuna ka selle maja olid omanikud endale ehitanud, siis olid nad seal päris palju luksuslikke materjale kasutanud, elutoas oli kahelt poolt vaadatav klaaskamin, terrassile-aeda sai läbi terve seina ulatuvate klaasuste, mis täiesti lahti käisid. Köök oli lahe punane jne. Aga need 3 magamistuba olid ikka tõeliselt väiksed. Nii et see maja jääb kõrvale.

Mõlema maja puhul, mida vaatamas käisin, oli müügi põhjuseks lahutus. Nii et ühest küljest olid omanikud need kunagi endale korralikult (!) ehitanud. Teisest küljest oli kahju vaadata neid omanikke, kes lisaks muule jamale veel oma kodu kah maha peavad müüma.
Hakkasin isegi mõtlema, kas seda ühisvara ikka on vaja soetada :P
Teisalt jälle võiks siis kohe kõrvad pea alla panna ja mitte midagi elus teha...

Neljateistkümnes maja

Tervuren, Parklaan 6 (kohe Aafrika muuseumi kõrval), 3 magamistuba + 1 büroo, 4 fassaadi, 495 000.
Meie mõlemi jaoks oli see Sterrebeeki maja järel teine, või isegi sama pulga peal. Un petit bijou, nagu nad prantsuse keeles ütlevad.
Asukoht on muidugi mõnus ja üldiselt tundus, et ümbruskonnas elavad vaid rikkad inimesed. Elutuba-söögituba oli väga ilus, põrandal valge õlitatud parkett, seinad kreemid, töötav kamin, suured aknad igas küljes, keset tuba jooksis hästi välja töödud puittala, mis kogu õhkkonnale veelgi juurde andis. Köök oli korralik, ei midagi ahhetamapanevat, aga korralik. Lisaks oli alumisel korrusel veel väike kontorituba ja 2 tualetti. Aed oli pigem väike, aga hästi hooldatud ja aia nurgas oli korralik kividest ehitatud grillinurk. Garaaži mahtus 1 auto, uks oli elektriline. Ülemisel korrusel oli 1 suur vanemate magamistuba, 2 väikest magamistuba ja vannituba (vanni ja duššiga, aga ilma vetsuta). Ülemisel korrusel oli igal pool põrandal vaipkate.
Üldiselt oli kogu maja väga hea maitsega kujundatud ja heas korras. Tõsi küll, teine korrus oli natuke väike. Niimoodi kirja panduna ei tundugi, et selles midagi nii erilist oleks olnud, aga midagi seal oli, et tundus, et selles majas võiks elada küll.
Ostuks küll veel ei lähe, vaatame veel natuke ringi. Hind on muidugi suhteliselt soolane, eriti arvestades seda, et Sterrebeeki majas oli 5 magamistuba ja ta oli sama heas või veelgi paremas korras kui see siin. Ja Sterrebeeki maja eest küsiti 450 000. Tõsi küll, Sterrebeeki omal oli vaid 2 fassaadi siinse 4 vastu, aga aed oli suurem.

Kolmeteistkümnes maja

Vossem (Tervureni taga), 4 fassaadi, 3 magamistuba, 395 000.
SEllest võiks juba pikemalt rääkida. Üldiselt, väga palju vastakaid arvamusi tekitav maja. Palju mõnusaid ja mõned natuke mõnusamad asjad. Ukse juurest peale hakates: alumisel korrusel oli kogu korrusel põrandal kivi, mis mulle üldiselt ei meeldi, aga mingis mõttes see sobis sinna hästi. Alumisel korrusel oli suur söögituba-elutuba, büroo (mida saaks kasutada ka magamistoana), vannituba, köök. Trepp oli korralik (kuigi kahjuks vaibaga, aga omanike sõnul saab selle ära võtta). TEisel korrusel oli suur vanemate magamistuba, kuhu saaks isegi katusealla lisaks garderoobi teha. Teine vannituba. Teine magamistuba, mis oli suhteliselt väike (kuigi mitte ka kõige väiksem). Keldris oli palju ruumi ja kuna maapind laskus, siis oli kelder akendega ja üsna valge. Suur ruum, kus praegu oli pesumasin, aga kuhu saaks vabalt teha mingi laste mängutoa või isegi sauna! Lisaks garaaž, kuhu mahub 2 autot ja jääb veel ruumi ülegi. Kütteruum (küte masuudiga). Aed oli mõnus, ümber terve maja ja mõistliku suurusega. Kahjuks olid kohe aia taga suured kuusepuud, mis võivad ikka natuke päikest varjata.
Maja asus kohe Leuuwensteenwegi kõrval, nii et autode müra ikka kostis. Kui juba linnast nii kaugele kolida, siis tahaks ikka tõesti rahu ja vaikust.
Omanikud ütlesid, et neil on plaan minna Prantsusmaale külalistemaja pidama. Millal, seda nad ei teadnud veel isegi. Aga karta on, et enne 1 aastat nad ilmselt siiski kolida ei taha.
Niisiis, asukohta ja tubade vähesuse pärast jääb see praegu kõrvale. Kuigi potentsiaali selles on ja maja oli seest hea maitsega tehtud. Lisaks, pärast kõiki kullahinnas õudusi, mida me näinud oleme, tundus selle puhul hind lausa atraktiivne olevat.

Üheteistkümnes ja kaheteistkümnes maja

Kraainem, 3 fassaadi, 3 tuba, 350 000
Perekond oli selle ostnud enda jaoks ja seda oma äranägemist järgi korda tegema hakanud. Nüüd aga otsustasid vanaemale lähemale kolida. See tähendab, et majas on väga hästi tehtud asju, aga protsess on natuke poolik.
Alumisel korrusel on korralik köök, elutuba, söögituba, köögis on põrandal must kivi, ülejäänud osas tammeparkett. Maja on ida-lääne suunal, nii et isegi tänasel pilvisel päeval oli seal valgust. Alarmijuhtmed on veetud, lakke on integreeritud ekraan kodukino jaoks. Vihmaveekonteiner on paigaldatud, torud veetud, aga ühendamata. Majas on ainult 1 vets, mis asub allkorrusel. Ülemisel korrusel on vannituba ja 3 magamistuba. Laste toad olid üsna väiksed. Kui alumine korrus oli väga tipp-topp, siis magamistubades tuleks ikka veel natuke kohendada. Põhimõtteliselt pidi olemas olema ka luba ja projekt pööningu väljaehitamiseks.
Kuigi see on kõige odavam maja, mis me siiani vaatamas oleme käinud, ja potentsiaali selles on, siis meil ilmselt ei ole ikka vaprust nii palju töid veel ette võtta. Nii et jääb praegu kõrvale.

Kaheteistkümnes maja oli meie esimene 4 fassaadiga maja, Duisburgis (linnast väljas), 3-4 magamistuba, 330 000. Maja on ehitatud 50ndatel ja põhimõtteliselt tuleks seal kõik ümber teha (elekter, vesi, radikad, aknad, põrandad jne). Nii et pole meie jaoks.

Kümnes maja

WSL, kohe Woluwelaani taga, 2 fassaadi, 4 tuba, 460 000.
Käisin seda maja üksi vaatamas. On nii häid kui halbu külgi. Maja on ehitatud 1990 ja esimene omanik elab sees, nii et kõik süsteemid (elekter, gaas, vesi, radikad) pärinevad sealt 18 aasta tagusest ajast, aga üldiselt pigem korralikud.
Hea oli see, et majas oli siiski 3 korraliku suurusega tuba ja üks nö garderoob. Kuigi väga suures polnud neist tubadest ükski ja neljas katusealune tuba oli siiski ka üsna madala laega. Garaaž oli olemas ja parkett oli põrandal ja aknad olid korralikud. Köögis ja elutoas oli aasta tagasi remont tehtud, mujal mitte. 1 vannituba (dušš ja vann), üks külaliste tualett. Aed oli kõige suurem, mis ma siiani näinud olen (7 meetrit lai ja mingi 40 pikk), aga kahjuks oli aia taga kohe autoderohke Woluwelaan. Majas oli päris palju ruumi ja natuke läbi mõeldes annaks sellest nii mõndagi head teha.
Aga arvestades tööde hulka, mis seal ette tuleks võtta, on minu meelest see ikka liiga kallis. Võibolla 360 000 juures võiks hakata mõtlema. Sest asukoht on suht hea ikka, institutsioonidele piisavalt lähedal.

Vahelduse mõttes veel selline tähelepanek, et üks majaomanik, kelle maja vastu ma huvi tundsin, andis miskipärast oma meilis ka teada, et ta praegu rohkem ostjatega ei kohtu, kuna tema majale on tehtud ostupakkumine hinnaga 380 000 (kusjuures kuulutuses küsis omanik hinnaks 470 000). Nii et tundub, et kauplemisruumi neis müügipakkumistes on...

üheksas maja

Zaventem, 2 fassaadi, 4 tuba, 370 000.
See maja oli minu jaoks 2. koht, aga Ericule väga ei meeldinud. Plussid: garaaž, korralik remont (maja sai valmis 2005, seinad värviti üle eelmine aasta). Värvid olid moodsad, trepp korralik, millel sai ikka kõndida kah. Hind on normaalne (kõigi teiste kõrval).
Miinused: alumisel korrusel oli põrandal must marmor, mulle meeldiks ikka puit rohkem. Toad olid suhteliselt väiksed (praegu ka natuke halvasti möbleeritud, mis muutis need veelgi väiksemaks). Lisaks, kui juba linnast välja kolida, siis võiks ikka rohkem ruumi ümberringi olla, aga see maja oli küll väga teiste ehitiste vahele surutud. Aed oli vast max 50 m2 ja kõigil ümberkaudsete majade elanikel oli suurepärane ülevaade aias toimuvast.

kaheksas maja

WSP, 2 fassaadi, 3 normaalse suurusega magamistuba ja üks garderoob, 490 000. Garaaži pole, aga tänaval mahtus parkima.
Esimest korda nägin ma belgias kiviplaatide alla pandud põrandakütet köögis. Aga kiviplaadid olid neil läbi kogu alumise korruse, aga nn elutoa poolele ei olnud nad põrandakütet pannud. Köök oli uhke. Aed korraliku suurusega. Teisel korrusel olid 2 magamistuba, garderoob ja vannituba, kõik OK. Katuse alla oli tehtud nn vanemate magamistuba, mis oli valge, kõrge laega, avar, en suite vannitoaga, aga no kuulge, vanemate magamistoal polnud ust!
Mulle see maja väga sügavat muljet ei avaldanud, kuigi kvartal on väga korralik, lausa šikk. Ericule meeldis (2. koht pärast sterrebeeki maja), aga muidugi hind oli liiga kõrge.
Esialgu jääb see ikka kõrvale.

Kuues ja seitsmes maja

WSP, 2 fassaadi, 5 tuba, 475 000.
Maja asus küll institutsioonidele suhteliselt lähedal, aga maja taga ei olnud mingit aega, selle asemel oli suure ehituskaupluse parkla. Majal endal garaaźi polnud. Remont oli OK, tubade suurus enam vähem, aga üldiselt pole sellest majast mõtet rääkidagi, sest juba maja müüv kinnisvaramaakler ütles, et hind, mida omanik selle eest küsib, on liiga kõrge, aga omanik keelduvat hinda alandamast.

Watermael Boitfort, 2 fassaadi, 3 tuba, 370 000.
Majal pole jälle garaaži, asub samas külahõnguga kvartalis, kus neljas majagi asus. Kõige odavam maja, mida me siiani vaatamas oleme käinud. Ei olnudki nii halb, arvestades et hind on viiendiku võrra odavam kui enamusel ülejäänutel. Aga köök oli väike, aia asemel oli mingi plaaditud nurgatagune, mis oli väiksem, kui meie praegune terrass. 2. korrusel oli 2 tuba ja vannituba, katuse alla oli tehtud kolmas magamistuba, vann ja kraanikauss kah.
Aga see pole see, mida me otsime.

Pariis

Seekord oli Pariisis eriti mõnus. Terve laupäev oli ainult minu päralt, kuhugi ei pidanud kiirustama ega minema. Ilm oli ilus (kirsid juba õitsesid!), nii ma siis jalutasin mööda Pariisi ilusamaid kvartaleid. Kolasin Bon Marchés ja la Grand Epicerie de Paris-s ja vaatasin, kuidas eriti shikid ja eriti rikkad 6. ja 7. arrondissement'i elanikud sisseoste tegid. Rue de Bac'il jalutasin ja imetlesin prouade fantaasiaküllaseid ilusa ilma mantleid. Lõpuks jõudsin Musée d'Orsay juurde ja otsustasin ka sinna sisse astuda. Sellest on küll juba terve igavik, kui ma ühelgi näitusel pole käinud. D'Orsay-s vaatasin ühte 20. sajandi alguse fotograafi töid (osad neist olid juba värvifotod) ja prantsuse-belgia arhitekti juugendstiilis töid. Musée d'Orsay meeldib mulle, kuigi ma eriline impressionistide fänn ei ole. Aga mulle meedib see vana vaksal, mis nii mõnusalt on muuseumiks kohandatud.

Õhtul enne küllaminekut käisin veel kodulähedases lillepoes, kus müüjad alati eriti hulle nalju viskavad. Mõnus!

Pariisi tasub minna.

viies maja

Viies maja asus Auderghem'is (kah linnapiirides), 450 000.
Selge, et selle maja juures maksis eelkõige asukoht. Väga armas linnaosa, ainult ilusad eramajad, peaaegu nagu Uccle'is, aga natuke väiksemad ja mitte nii chateau-likud. Ümbruskonna koolid on kõik eriti head koolid, mõnesaja meetri kaugusel algas juba Bois de la Cambre.
Maja ise oli 3 fassaadiga, mis polegi nii halb. Aed oli parajalt väike, aga siiski piisavalt suur, et muru peal kõndida saaks. Harukordse juhusena oli aed ka tõepoolest 100 % lõuna poole. Aknad olid vahetatud, küttesüsteem kah suhteliselt uus. Garaaž oli samuti korraliku suurusega.
Aga maja ise tundus liiga väike. Kirjade järgi 3 magamistuba, vannituba + lisaks üks vets. Alumisel korrusel olev elutuba-söögituba oli vaid 30 m2, mis kohalikke standardeid arvestades on väga väike. Köök oli samuti väike, kuigi suht hästi sisustatud. Üks magamistuba oli normaalse suurusega, aga eriti midagi peale voodi sinna ei mahtunud. Kõrvaltoast oli seega garderoob tehtud, garderoogi kohta oli see OK. Lapse tuba oli nii 10 m2, mis on ikka tegelt väike. Ja katuse alla oli veel üks väike tuba tehtud, mida saab kas väikse külalistetoana või büroona kasutada. Kõige hullem selle maja juures oli aga keerdtrepp, mis oli üsna kitsuke. Katusealusesse minnes tuli lausa pugeda, et sarikate vahelt läbi mahtuda.

Kokkuvõttes liiga väike. Minu meelest on see maja ühele inimesele sobiva suurusega. Üksinda elades oleks see parajalt suur, et oleks ruumi, aga et ei tunneks end liiga üksikuna. Ja häda pärast saaks ka külalisi majutada.

Esimene maja tundub nende nähtud 5 taustal järjest ja järjest paremana.

Aega on selle asjaga.

neljas maja

Neljas maja asus Watermael-Boitsfort'is, 470 000. See on küll Brüsseli linna piires, aga õhkkond oli seal selline küla oma.
Maja ise ei olnud eriti huvitav. Esiteks oli maja 2 tänava vahel, nii et mingist suurest vaikusest ei saa juttugi olla. Positiivse pooole pealt: garaaž, 3 magamistuba (neist master bedroom koos garderoobi ja oma vannitoaga), üks büroo. Aga üldiselt ei tule see maja üldse kõne allagi, sest: ?Peremees kasvatas linde (garaažis oli lausa kasvandus), lisaks elas majas kass ja võibolla muidki loomi, nii et kogu majas oli ebameeldiv lõhn. Kui enamuses majas oli remont tehtud (allkorrusel põrandal parkett, üleval laminaat), siis trepid olid korda tegemata. Sellest vähesest, mis tehtud oli, oli näha, et midagi head sellest ei tule (panid astmetele ka uue laminaadi...). Kogu majas olid mingeid mõttetuid juhtmeid laest rippumas. Tüübil tundus ka kiire olevat, sest juba maist on neil uus üürimaja välja vaadatud, enne kui nende enda uus maja valmis saab. Arvestades seda, et müügiprotsess võtab siin aega julgelt 3-4 kuud, siis peaks ta oma hinda küll alla laskma.

Ühesõnaga, rohkem sellest majast juttu ei tule.

kolmas maja

Kolmandast majast pole üldse mõtet kirjutadagi, sest see polnud üldse see, mida me otsime. Aga statistika mõttes: Kraainem, 470 000. Maja ise oli suur, garaažiga, 5 magamistoaga, 2 vannituba + 1 vets, terrass, aed. Aga meist ei ole remonditegijat ja karjuvalt lillelised tapeedid ei ole tõesti minu maitse. Lisaks veel vaipkate põrandatel kogu majas.
Samas linnaosa on šikk, kuigi kaugemal, kui see teise maja WSP.

Teine maja

Täna oli meil kavas teine maja. WSP, Rue de Bemel, 479 000. Välja kolitaks juulis.
Plussid: hea asukoht, meie praegusest kodust 15minutilise jalutuskäigu kaugusel. Kvartal on ka ilus eramajade rajoon. Garaaź on nii suur, et sinna mahub auto ja jalgrattad kah ja garaaźiuks on ka piisavalt lai, et korralik auto sisse mahuks.
Aga sees oli ruumi natuke vähevõitu. Ok, kirjade järgi oli 4 magamistuba, aga nendest 1 oli nn master bedroom, kus oli normaalselt ruumi. Nn beebituba oli vast 6 m2 (sinna saaks hoopis korraliku garderoobi), teine lastetuba oli noh, korralik, nii 12 m2. Katuse alla oli veel üks magamistuba eraldi vannitoaga ehitatud, voodit oleks sinna keerukas paigutada, kuigi ehk mängiks välja. Aga igapäevaselt seda tuba küll kasutada ei saaks, sest trepp, mis üles viis, oli päris jube. Vannitube niisiis kokku 2, lisaks 1 vets. Elutoas-söögitoas oli põrandal ilus parkett, köögi poolel plaadid ja ülemistel korrustel laminaat. Tänavapoolsed aknad olid vanad (mitte pakett), seega kostab tänavamüra küllalt palju. Aed oli väike, aga see ehk polegi puuduseks.

Ühesõnaga, võrreldes hinda ja kvaliteeti oli see eilne maja mitme pea jagu tänasest üle. Samas, ega see tänane nüüd nii halb ka ei olnud, aga natuke odava ja kitsukese mulje jättis. Samas asukoht on 5+.