Mul on uuel tööl selline arvuti, mis on nii vana, et seal on isegi floppiketta draiv veel alles 8-O. Seda pole vaja mainidagi, et lauasahtlis ka pakk floppikettaid leidus...
Muidu on tore.

Käisin täna üle pika aja juuksuris. Kuna mul on parasjagu selline tuju, et on vaja pikemaid juukseid, siis oli tegelikult vaja ainult paar pikemat ja paksemat kohta maha lõigata ja muidu mitte eriti vaeva näha. Kuna bulgaarlasest juuksur mulle enam eriti ei meeldi ja viimane kord Tony ja Guy's käies ka lõpptulemus eriti ei meeldinud, siis otsustasin proovida midagi uut. Räägiti, et siin samas minu kodu lähedal on üks asiaat, kes korralikult lõikab. Ja maksab ainult 30 eurot mu tavalise 55-65 euro asemel. Noh, seadsin sammud töölisklassikvartali poole. Juba see, et seal salongis ei saanud kaardiga maksta, oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema...

Istusin tooli, juuksed pesti korralikult puhtaks ja asiaat rääkis minuga ja puha. Seletasin siis ära, et mida teha vaja ja tunnistan, et lõikas ta täitsa korralikult, nagu koolis õpetatud. Siis algas föönitamine. Uskuge või mitte, aga mulle föönitati pähe kõige ehtsam 70-aastase tädi kiiver, nagu neil kõigil siin Euroopas on. Ma tundsin ennast tõelise 80ndate aastate telestaarina. Juba poole föönitamise peale kippus mul hullult naer peale, sest nii naljakad pole mu juuksed veel eluski olnud. Murdsin sõrmi ja närisin huuli, aga ikka tulid väiksed naerupiuksatused välja. Juuksur läks sellest veel rohkem hoogu ja küsis, kas ma ikka oskan kodus ka samasugust soengut teha. Salongipidajanna (50-60-ndates) ka kiitis takka, et nii hästi sobib. Maksin raha ära ja uksest välja saades purskasin naerma. Naersin terve kodutee omaette ja lootsin, et ükski tuttav vastu ei tule. Kojujõudes tegin shedöövrist pilti ka enne dushi alla minekut. Kusjuures ükskord, kui juuksed puhtaks said, on nad täiesti hästi lõigatud ja hoiavad jälle normaalselt.

Ma vist nüüd enam Belgia juuksuritega katsetama ei hakka. Olen karvamari kuni nende harvade hetkedeni, kui Eestisse saan.