Labutie jazero

Mu kohalik Bratislava ooper üllatas mind taas kord eelmine nädal. Käisin Luikede järve vaatamas, balletti. Ma arvan, et peale Bambi ja Giselle'i, mis lapsep?lves kooliga Vanemuises nähtud, ma rohkem oma elus balletti polegi näinud. Igatahes valmistusin kaheks igavaks tunniks, lootes, et üle 2 tunni inimesi balletiga ei piinata, ja eriti arvestades, et mul olid saali vist k?ige halvemad kohad (ja need halvimad kohad ehk viimased piletid, mis saada olid, olin ma ostnud juba 10 päeva enne etendust. Nagu kohapeal selgus, oli dirigendil 75.a sünnipäev, sellest siis selline tung).

Ballett oli täiesti imeline. Luik oli luik ja prints oli prints. Ma poleks kunagi uskunud, et kätega vehkides luige moodi tiibu saab lehvitada v?i siis et tantsija painutabki ennast nii, et sa näed, et see on tegelikult luige kael. Armastus, hirm ja lootus, k?ik emotsioonid j?udsid lavalt ka sinna minu kaugeimasse saalinurka. Ning muidugi lavakujundus. Ma ei tea, mismoodi nad siin Bratislavas seda teevad, aga iga jumala kord, kui ma ooperisse satun, siis lavakujundus lööb lausa pahviks. Seekord oli neljanda vaatuse alguses lavapildiks "öine järv koos luikede ja uduga" ja see oli lihtsalt hunnitu. Nii imeline, et pärast eesriide t?stmist rahvas plaksutas pelgalt lavakujunduse peale.

Isegi need, kes balletti "aastas vaid 4-5 korda" käivad vaatamas, ütlesid, et Odette (luik) ja üldse kogu etendus oli täiesti mega. Nii et kui Bratislavasse satute, siis ooperimaja tasub igatahes külastada, üksk?ik mida nad siis parasjagu mängivad.