Templiga v?i ilma

Tuleb t?deda, et mul pole eluski varem oma passi nii palju vaja läinud, kui siin Bratislavas elades. Piiriületusi tuleb pea iga nädal ette: on vaja minna Viini hängima v?i Ungarisse soojaveevanne v?tma v?i Hainburgi hommikust sööma v?i Budapesti l?unale vmt. ?nneks hakkas Euroopa Liit pihta ja keegi piiri peal ei kobise ja EL-i piirest ma välja pole läinud. Slovakid ei viitsigi enam passe kontrollida, kui Slovakkiast välja lähed.

Teisalt on aga mu siniste kaantega Eesti pass ikka päris eksootiline siinsete tolliametnike jaoks. Ulatan oma passi ja näost v?ib näha, et piirivalvuri esimene m?te on, et mis see Eesti veel on. Vahel kontrollivad spikrist järgi v?i küsivad paarimehe käest, et kas on ikka EL v?i mitte. Printsiibis EL liikmesriikide kodanike passidesse piiriületusel templeid lööma ei pea. EL punastesse passidesse ei löö nad neid kunagi. Aga minu omasse vahel ikka löövad, nii igaks juhuks. No täitsa suvaliselt. Lahe selle juures on see, et näiteks riiki sisse s?ites löövad templi, aga välja s?ites ei löö. Ungari näituseks. Mul on praegu passis lehekülg, mille kohaselt ma olen veebruari kuus juba kaks korda Ungarisse sisse s?itnud, aga välja pole läinud. Ma juba kujutan ette, kuidas järgmine kord see tollimees pead saab murda ja nuputada, et mis siis minuga nüüd peale hakata.

?nneks siiani pole minu käest ühtegi küsimust veel küsitud ega pinnitud, et kes ma selline olen ja miks ma ühte v?i teisse riiki tahan s?ita. Sülitan kolm korda üle ?la, et seda ei juhtuks ka.

Ja midagi pole öelda, aga tegelt on ikka hullult m?nus, kui kasv?i natukenegi üheks päevaks teise riiki teise keskkonda saab. Hea on Euroopa keskel elada.