Ivast ja töölistest

Laupäeval käisin ühel kontserdil. Pidi laulma kuulus tśehhi-slovaki lauljanna, keegi Iva, kellest ma muidugi varem kunagi kuulnud polnud, aga kes on vist umbes sama kuulus kui Eestis Siiri Sisask v?i... noh, ega selliseid meil rohkem polegi. (No tee siis vahet, on ta tśehh v?i slovakk, ta vist olla ikka l?una-tśehhist pärit, aga pooled laulud olid slovaki keelest ja slovakid pidasid teda samamoodi enda omaks). Saal oli puupüsti rahvast täis. Tädi ise oli täiesti lahe, tegi oma häälega täpselt seda, mida tahtis, vahel v?ttis ooperilauljanna k?rgusi, vahel tänitas nagu üks ?ige mustlasmutt. Viiulit mängis ka. Kui lauludel s?nad olid, siis laulis vihmas ja sellest, kuidas inimesed Pariisis on. Ja sellest ei lasknud ta ka ennest kuidagi häirida, et ta endale mingi kotilaadse kleidi selga oli ajanud, ise olid ta hästi ilus.

Enne Ivat aga oli nö soojenduseks kollektiiv otse NYC-st (tegelt nad pärast mängisid koos Ivaga ka), kes viljeles teatud uue muusika ja ei teagi mille segu. Mul tuli kohe meelde see, kuidas ma ükskord ülikooli ajal käisin NYYD-festivalil v?i mingil sellisel üritusel, igatahes toimusid Tallinnas mingid moodsa muusika üritused. Noh, oli kuidas oli, aga igatahes leidsin ma pärast seda, et mulle klassikaline muusika meeldib ikka natuke rohkem. Laupäevased tüübid NYC-st olid aga sellised täitsa ägedad, laval oli kitarr, kontrabass, tśello, klarnet, klaver ja löökpillid. Esimese pala ajal inimesed plaksutasid osade vahepeal, aga pärast said juba rohkem asjale pihta. Siis tuli 3. pala. Mingi eriti vinge lugu, mille pealkiri oli Workers Union, maakeeli siis ehk tööliste ametiühing. Lugu v?ib kirjeldada nii, et ilmselt oli helilooja kirja pannud ainult rütmi ja suuna, kuhu poole tuleb liikuda, kas üles v?i allapoole, k?rgemate v?i madalamate nootide poole. Muus osas tegid tüübid laval täpselt seda, mis ise tahtsid, klaverimängija näiteks tagus k?igi kümne s?rmega suvalt vastu klahve ja kui see ka enam ei aidanud, siis terve peopesaga. Kontrabassi ja tśellomängijad libistasid suvaliselt oma s?rmi mööda kaela. Lugu pidi kestma 17 minutit, aga 5 minuti pärast ei pidanud ma enam vastu ja p?genesin saalist.
Mis sest et rütm oli täiesti jälgitav ja mingi sisu ka asjal oli, aga sellist müra ei ole ma oma elus kuulnud. V?i noh, kui olengi, siis igatahes ei suutnud ma seda omal vabal tahtel seal saalis rohkem välja kannatada. Kusjuures ma ei olnud ainus, kes poolepealt välja pidi k?ndima :) Vot sellise m?juga pala oli. Reekviemi ajal poetatud pisarad on selle k?rval tühiasi...
Tegelt olid tüübid ikka hullult lahedad ja ma kujutan ette, kui äge neil endal v?is laval olla seda k?ike esitades. Ja ma kujutan ette, kuidas helilooja, kui ta seda pala kirjutas, ise koguaeg pihku itsitas ja m?nules. Igatahes rahvast huilgas vaimustusest, kui lugu läbi sai. V?i noh, vähemalt need, kes saali olid jäänud, ja need, kes pärast tagasi julgesid hiilida. Nagu mina.