Bratislavaga on nüüd selleks korraks k?ik. Isegi korterist sai välja kolitud, l?puks ja l?plikult. Homme pidid juba uued, itaallased sisse kolima.
Nädalavahetus ise oli aga lihtsalt 200. Loomulikult s?itsin ma Bratislavas jälle jalgrattaga (kuidas on küll nii, et sügis Bratislavas on hoopis rohkem sügise nägu kui Belgias? Värvid, l?hnad, ?hk, päike, aga natuke külm jne…), loomulikult käisin ma jälle Hainburgis Vital Frühstücki söömas (sealne “kodus” tehtud värskete puuviljadega müsli on absoluutselt ületamatu, seda hakkan kindlasti taga igatsema), käisin Bratislava restoranis head ja odavat pastat söömas. Loomulikult s?itsin ma jälle rongiga Viini, kus ma tegin k?ike seda, mida Viinis tehakse: s?in Alt Wien’is guljashshi, käisin Viini kohvikus kohvitamas ja kooki söömas, ostsin Mozart Kugeleid, ning ükski ?ige Viini külastus ei möödu ilma näituseta. Seda korda siis Saksa ekspressionistid, Otto Dix nende hulgas.
Mainimata ei saa jätta ka Duran Duran’I kontserti eile ?htul, mis oli väga vinge ja kus lausa noorus tuli meelde. Rokkisime seal r?dul k?rvuti tüüpiliste slovaki j?mmidega (j?usaalis ja valgu peal musklit kasvatanud, aga rasvap?letuse osa ära unustanud tüübid, kellel tähtsuse näitamiseks veel odav s?rmejämedune lehmakettki kaela pandud), kes aga väga armsad olid ja k?iki laulus?nu peast teadsid. Duran Duranil on neid va hitte ka oma jagu, nii et kontserdi edenedes ?nnestus mul isegi ära petta, et mul nii otsekohe üski muu DD hitt meelde ei tule kui Ordinary world. Lisaks oli eriti südantsoojendav kuulda lavalt Dobry većer, Bratislava ja D’akujem.
Hea, et ma nädalavahetusel tööd ei teinud. Milleks need esmaspäevahommikused lennud muuks m?eldud on kui nädala ettevalmistamiseks ja eelmise otste kokkut?mbamiseks.